Sel aastal plaanisime tegelikult rahulikult Hankasalmel istuda ja võib-olla kohalikust külabaarist läbi hüpata. Siis aga sattusime kokku ühe abikaasa sõbraga, kes oli täiesti veendunud, et me ei tohi mitte mingil juhul seda õhtut maal mööda saata, vaid peame temaga Jyväskyllä minema.
Soomes volber=vappu ning sellest, et tegu on aasta suurima peoga, olin juba ammu teadlik. Kui veel TÜs soome keelt õppisin, rääkis sealne õppejõud meile ikka aeg-ajalt lugusid sellest, kuidas soomlased pidutsevad ning just vappu pidi olema see päev, mil ka muidu korralik raamatukogutädi ennast juba kell kaksteist päeval täis joob. Muidugi oli see väike liialdus, aga kindlasti on vappu Soomes tähtsam pidu kui näiteks aastavahetus või isegi jaanipäev, mil siin üldjuhul maal või suvilas lõkke ääres istutakse ja saunas käiakse.
Just selle rahvarohkuse pärast polnud ma Jyväskylä ideest esialgu vaimustuses, kuid kuna meid meelitati vip sissepääsudega ja uhke peolauaga, siis jäime lõpuks nõusse. Kusjuures selle ööklubi ukse taga oli reaalselt umbes 200-meetrine järjekord, seega oli tõesti mõnus ilma mingi ootamiseta otse uksest sisse astuda.
Ööklubid mulle üldjuhul ei istu, aga ütleme nii, et paar korda aastas võib kah, eriti kui kogu asi on nii hästi korraldatud. See osa oli tore.
Tantsida seal aga küll ei saanud. Me küll üritasime, ent andsime ruttu alla, sest iga kahe sekundi tagant koperdas keegi mingist suunast otsa. Üks eriti purjus tüüp oleks mu peaaegu endaga koos trepist tagurpidi alla tõmmanud ning pärast seda läksin mina tagasi istuma ja sinna ka jäin.
Klubi klubiks, aga see, mis toimus tänaval, võttis mind ikka konkreetselt sõnatuks. Sellist Soomet polnud mina, kes ma siin juba peaaegu kaks aastat elanud olen, veel kordagi näinud.
Väga palju inimesi, purjus inimesi, keset peatänavat keha kergendavaid inimesi, karjumist, okset, kostüüme, ilma püksteta noormehi, laulmist, tantsimist, lihtsalt ringi hüppamist ja koperdamist. Isegi kell neli hommikul oli tänavad täis kommi-, jäätise- ja kiirtoidumüüjaid. Ka see on Soomes midagi haruldast.
Pärast pidu käisime veel mingist söögikohast läbi ning kui tagasi auto juurde jõudsime, astusin peaaegu okse sisse, sest keegi oli vahepeal otsustanud, et parim koht öökimiseks on justnimelt meie auto ukse ees.
Kogu õhtu oli šokeeriv, lõbus, kurb ja naljakas üheaegselt. Öeldakse, et eestlased on kõvad peoloomad, aga sellist pidu pole mina veel Eestis näinud, ausalt.
Koju jõudsime umbes kell kuus hommikul ja mul oli nii kahju, et ma enam kaameraga välja ei jaksanud minna, sest just siis oleks saanud pildistada ühte täiesti imelist tumeroosat päikesetõusu.
Oleks eeldanud, et pärast sellist õhtut läheb järgmine päev täielikult mööda, aga ei. Võtsime eile veel kätte ja hakkasime Oksalat koristama. Kraapisin üksi hoovi pealt suure hunniku prahti kokku, ämm tegutses siseruumides ja mehed asjatasid laudas. See oli muidugi ainult algus, aga vähemalt midagi sai tehtud.
Nüüd tuleb loota, et homme jälle terve päev ei saja (nagu täna), nii väga tahaks selle hoovi enne siia kolimist korda saada.
Mõned insta-jäädvustused eilsest ja tänasest:
 |
| Esimene maihommik |
 |
| Maaelu |
 |
| Kalasaak |
 |
| Vihm ja kevad |
No Comments Yet, Leave Yours!