Caitlin Moran "Kuidas olla naine"/ "Naisena olemisen taito"

Mul on tegelikult päris mitu raamatut, millest siin blogis kas või poole sõnaga rääkida tahaksin, kuid olen seda asja edasi lükanud. Avastasin aga, et hiljemalt täna tuleb mul C. Morani 2011. aastal ilmunud "Naisena olemisen taito" raamatukokku tagastada, seega panen siia ruttu midagi kirja.

Olen ikka korrutanud, et mina ei ole feminist, sest pikka aega tundus see silt mulle kuidagi vastumeelne. Morani raamatut kätte võttes ei teadnud ma autorist mitte midagi ning tagakaant kaunistav kiitus, mis teose feministlikuks manifestiks kuulutab, mõjus mulle pigem eemaletõukavalt. Siiski, mingil sõnulseletamatul põhjusel ma raamatut tagasi riiulisse ei pistnud. Võib-olla tundsin, et oleks paras aeg sel teemal natuke targemaks saada.

Tänu Moranile õppisingi naisõiguslaste mõttemaailma varasemast oluliselt paremini tundma. Samuti sain ruttu selgeks, milliste feministlike ideedega olen pigem nõus ja millistega mitte. Kõige tähtsam on aga see, et tean nüüd, et ma ikkagi olen feminist.
Moran teeb selle väljaselgitamise igaühele väga lihtsaks - feministid ei taha luua mingit täiuslikku naist, seega pole olemas valet või õiget tüüpi naisi. Feminism on usk sellesse, et naistel on õigus olla oma valikutes täpselt sama vabad kui mehed, ükskõik kui isetud, enesekesksed, säravad või rumalad need siis ka poleks. Ja sellele põhimõttele kirjutan kahe käega alla, seega tulebki välja, et ka mina olen feminist.

Caitlin Moran. Pilt: The Guardian

"Naisena olemisen taito" on selline raamat, mida soovitan igas vanuses naistele. Eriti neile, kes end intiimsetest teemadest rääkides ebakindlalt või ebamugavalt tunnevad, sest Moran aitab sedasorti kompleksidest lahti saada, käsitledes ilma igasuguse piinlikkustundeta kõiksuguseid naiste ellu kuuluvaid muresid ja rõõme: lisakilodest, häbemekarvadest ja oma vagiinale hüüdnime leidmisest pulmade ning lastesaamiseni välja. 13-aastase tüdruku läbielamistest täiskasvanud naise mõtisklusteni.

Üks kõige tragikoomilisemaid peatükke Morani raamatus räägib sellest, kuidas tänapäevane pornotööstus on seksi kuidagi odavaks ja sisutühjaks muutnud. Muuhulgas kirjeldab ta humoorikalt, kuid samas tõetruult ühte tüüpilist stseeni mõnest kaasaegsest pornofilmist.
Kahju, et mul eestikeelset tõlget käepärast pole, muidu saaksin selle siia kirjagi panna, aga põhimõtteliselt on see lugu kõigile, kes kunagi kas või poole silmaga pornot vaadanud, niikuinii tuttav: vaataja näeb pikkade geelküüntega tüdrukut, kel on seljas midagi maitsetut ja kes püüab iga hinna eest seksikas välja paista. Peagi läheneb talle üks mees, kelle hiiglasliku (ja muidugi kõva) meheilu raskus paistab isegi tema kõnnakut mõjutavat. Tüdruk libistab keelega üle enda huulte, mees haarab tema rinnast ning 30 sekundit hiljem ongi värskelt tutvunud paarike juba täies hoos. Sinna kõrvale käib ka karjumine, juustest kakkumine jne. Kogu stseen kestab üldjuhul vähem kui viis minutit ning lõpeb tavaliselt naise jaoks suhteliselt alandavalt. Kõik. Reaalsest või vähemalt usutavast naudingust pole jälgegi.
Ent nagu Moran isegi tõdeb, siis probleem ei ole pornograafias, vaid pornotööstuses. See on ju kurb, et mõned noormehed kasvavad üles just selliseid "filmikesi" vaadates, hakates halvimal juhul tõsimeeli uskuma, et seks näebki selline välja.

Üks teema, mille puhul jään Moraniga eri arvamusele, on karvad. Minu meelest oleks see kohutavalt ebamugav, kui näiteks kaenlaalused oleksid puhma kasvanud. Ma ei tunne, et pean kellegi teise jaoks karvad ära ajama, pigem teen seda ikka iseenda mugavuse nimel. Ehkki tunnistan üles, et jalgu raseerin nüüd abielus olles ikka enam-vähem iga päev, samas kui Tartus elades viitsisin selle töö ette võtta (üldjuhul) ehk igal teisel või kolmandal päeval.
Samas nõustun Moraniga selles osas, et karvade vihkamine on muutunud liiga äärmuslikuks - naised käivad ja maksavad hiigelsuuri summasid selle eest, et olla täielikult karvavabad. Olgem ausad, on ka paremaid kohti, kuhu raha panna (ilusatest kingadest teatripiletiteni, rääkimata siis hädavajalikest kuludest, näiteks vee- või elektriarvest).

Kõige rohkem avaldas mulle muljet see, et Moran julgeb ka oma abordist rääkida ja tunnistada, et ta pole enda valikut kordagi kahetsenud. Ta küsib lugejalt, miks pannakse naine, kes on teinud läbimõeldud otsuse, mis on tema jaoks sel ajahetkel parim (võib-olla isegi ainumõeldav) valik, suurema surve alla kui härra Putin. Ka minu meelest tuleks tegeleda ennetustööga, kuid samas võidelda selle eest, et meie ümber oleks võimalikult vähe õnnetuid elusid, sest inimestest maamunal ju tegelikult puudust pole.