Eile võidutses spontaansus ja sündis kaks pildiseeriat

Iseenesest oli eile väga tavaline tööpäev. See oli küll päikeselisem kui tavaliselt ning neelas rohkem energiat, sest viisime juba teist päeva järjest läbi Suur-Savo muuseumi kevadist suurpuhastust, aga muidu täiesti argine.
Siis kuulsin aga ilmatarkadelt, et ega seda head ilma kauaks ei jätku ning otsustasin õhtul Mikkelit ja linnatulesid pildistama minna. Muidu ongi mai käes ja jääbki see asi tegemata. Rauno tuli kaasa, sest see tundus kuidagi turvalisem. Ta küll hädaldas terve aja, aga mõned pildid said ikka tehtud. Kõige hullem oli asja juures aga hoopis see vastik tolm, mida autod üles keerutasid. Lõpuks olid hambavahed ka liivased.

Pärast päikeseloojangut läks väljas kiiresti külmaks, mistõttu koju jõudes olid sõrmed juba päris tuimad ning tundus, et võiks kohe teki alla ära kaduda. Istusime aga korraks veel teleka ette ja loomulikult saime teada, et väljas võib virmalisi näha. Paar tunnikest seedisime seda ideed, et kas minna või mitte, kuid lõpuks viskasime saapad jalga ja läksime. Ma olin küll enam-vähem tuduriietes, aga ega see kuidagi emotsiooni ei rikkunud. Need olid minu esimesed virmalised ja ma nautisin iga hetke. Sõitsime linnast natuke välja, et paremini näha, kuigi tegelikult avanes kohe uksest välja astudeski päris äge vaatepilt.
Tavaliselt teen ma ikka enne mingit uurimistööd, et kuidas mingit uut asja kõige parem pildistada oleks, aga seekord oli kõik nii spontaanne, et püüdsin lihtsalt endast parima anda. Olen küll täna juba nii paljusid imelisi virmaliste pilte näinud, et enda omad tunduvad muudkui tuhmimad ja tühisemad, aga olen ikkagi uhke. Esimesed on esimesed.