NO44 "Fantastika" (+ pikk proloog)

Kui sügisel "Kõntsa" vaatamas käisin, plaanisin kogetut ka blogis lahata, aga äkitselt tundus, et arvamusi ja arvustusi on nii palju, et mul polegi midagi lisada.

2015. aprillis esietendunud "FANTASTIKAST" polnud ma imelikul kombel midagi kuulnud.

Aga enne kui ma räägin "FANTASTIKAST", pean rääkima ka NO99st. Kuidagi kummaline oleks siin arvamust avaldada, justkui poleks midagi juhtunud. Toas on elevant nimega Tiit Ojasoo.

Esimest korda käisin NO99s 11. klassis, st peaaegu 10 aastat tagasi. Lavastuseks oli "ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" ning lavastajaks Ojasoo. Hiljem seletasin nädalate viisi kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, miks "GEP" on LAHE ja kuidas isegi kõige põikpäisem teatrivihkaja seda kas või salaja naudiks. Sest see oli nii erinev kõigest, mida olin varasemalt teatrisaalis näinud ja kogenud. Ma tunnetasin, et olen osa laval toimuvast. Et minul kui vaatajal on oma osa täita. Et vaadatakse teatrist ja kunstist kaugemale.

Ja see algusaegade trupp! Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Andres Mähar, Risto Kübar, Marika Vaarik. "FANTASTIKAS" näeb neist vaid kolme – Kaljujärve, Raudseppa ja Vaarikut. Praegune trupp on hea, aga selles esimeses oli koosseisus midagi erakordset.

Alates "GEP-ist" proovisin Tallinnasse sattudes ka NO99sse jõuda. Sellest kujunes omamoodi traditsioon, mis kestab tegelikult siiani.

Mul pole ühegi teise teatriga NO99ga võrreldavat suhet, mistõttu kutsus Ojasoo juhtum esile väga palju emotsioone. Uskumatus (palun öelge, et see on uus ja rabav performance), pettumus, kurbus ja kaastunne. Ojasoole oli muidugi raske kaasa tunda, ent ühel hetkel sai mul sellest meediatsirkusest küllalt. Mul pole õrna aimugi, mis jaanuaris täpselt juhtus ning vägivallale ei ole niikuinii õigustust, kuid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias mindi asjaga üle igasuguste piiride. Eriti arvestades, et kannatanu on selge sõnaga välja öelnud, et ta ei soovi avalikkuse tähelepanu ja soovib eluga edasi minna, andestada ning anda ka teisele poolele võimalus oma eluga edasi minekuks. Neist poliitikutest, kes võimalusest pildile pääseda kümne küünega kinni haarasid, ei hakka ma üldse rääkimagi.

Kui Ojasoo lõpuks oma taandumisest teatas, oli ka minu esimene mõte: "Kas nüüd piisab?". Hea meelega kopeeriksin siia NO99 näitlejate avaliku kirja täisteksti, aga kuna see on nii pikk, võib igaüks seda ise lugeda. 

Ma väga loodan, et piisab. Kui andestada tahab isegi see inimene, kellele liiga tehtud, siis võiks ka avalikkus maha rahuneda. Hukkamõist oli vajalik, kuid sellele järgnenud lahmimine mitte. Ka varjamise ja kinnimätsimise süüdistusi ei suuda ma lõpuni mõista, sest nii palju kui mina asjast sotti saan, soovis ohver ise juhtunut salajas hoida.

Mina loodan, et NO99 kestab edasi ja ei kaota oma selgroogu. Eestile on seda teatrit vaja. 

Nüüd aga Mart Kangro "FANTASTIKA" juurde, mis keskendub meie kaasaja tõeluseihalusele. Enne teatrisaali astumist teadsingi lavastusest enam-vähem ainult seda lauset, sest kui võimalik, loen igasuguseid arvustusi alles pärast etendust. Nii ei trügi kellegi teise mõtted ja arvamused minu kogemust segama.

Suutsin autentsuse teemaga kohe suhestuda, sest blogimaailmaski on selle üle elavalt arutletud. Kelle blogi on fassaad, kes paneb kirja ehedaid emotsioone, kes julgeb rääkida ka mitte nii ilusatest hetkedest jne. Blogija/kirjutaja/autor on ju tegelikult üks paljudest rollidest, millesse me end asetame. See ei saagi olla lõpuni välja päris.

NO99 kodulehelt võib lugeda, et "FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst?

Kui peaksin "FANTASTIKA" ühe sõnaga kokku võtma, siis võiks selleks olla "küsimused". Need küsimused, mida laval esitati. Vastused – kord lühikesed, kord põhjalikud. Kus lõpeb näitleja roll ja algab ta ise? Aga ka need küsimused, mida lavastus minus tekitas. Kui tihti me võtame selle aja, et küsida pealtnäha tühiseid asju? Kui tihti kuulame ära pika ja üksikasjaliku vastuse? Kui tihti küsime vaid ajatäiteks? Kui tihti vastame ausalt? 

Gert Raudsepa õpetussõnad aplausi ja kummardamise teemal ajasid südamest naerma.

Kass nimega Tiina Tauraite ning kottpime ruum, mida täitis vaid kiunumine – see oli üheaegselt hämmastav ja kiuslik. Mulle ei meeldi pimedus.

Ja muidugi need hetked, kui ma juba peaaegu et uskusin, et see, mis mu silme ees toimub, on päris. Ent kõik kordus. Puhas mäng.

"FANTASTIKA" on oma lihtsuses võrratult sügav. Pinge püsis algusest lõpuni.

Selline etendus, mida tahaks kaks korda näha. 

NO44 FANTASTIKA from Teater NO99 on Vimeo.

Võrratu Soomemaa

Juuli viimasel nädalavahetusel otsustasime jälle üle pika aja Soomemaad avastama minna. Ja nagu eelmistelgi kordadel, muutis siinne loodus mind taas sõnatuks.
Sihtpunktiks valisime Savonlinna, kuhu on Oksalast peaaegu 200km. Vahemaa meid aga ei heidutanud, sest seltskond oli lõbus ning mina isiklikult olin seal käimisest vähemalt aastakese unistanud.
Savonlinna on tuntud eelkõige ühe asja poolest – just seal seisab keskaegne kindlus nimega Olavinlinna, mis pani isegi minul, kes ma arvasin, et äkki on Tallinna vanalinn mind keskaegse ilu suhtes juba immuunseks muutunud, ikkagi silmad särama.

Kyrönsalmi kaljusaarele 1475. aastal Erik Axelsson Totti algatusel rajatud Olavinlinna on muuhulgas Euroopa põhjapoolseim tänase päevani säilinud keskaegne kivikindlus. Oma pika ajaloo jooksul on kindlus täitnud nii kasarmu, vangla kui ka lao funktsiooni, kuid tänapäeval tuntakse seda eelkõige rahvusvahelise ooperifestivali (esimene ooperipidustused toimusid Olavinlinnas juba 1912. aastal) toimumispaigana ning ühe Soome sümbolehitisena.

Täiskasvanule maksab pilet kaheksa eurot ning hinna sisse kuulub ka ekskursioon giidi juhatusel, kas soome, vene või inglise keeles.
Olavinlinna, eriti koos seda ümbritseva järve ja mõnusa loodusega, pakub tõelist silmailu ning ausalt öeldes on raske uskuda, et ka nii võimsa ehitise puhul on kaalutud selle lammutamist. Õnneks ongi need kaalutlused vaid kaalutlusteks jäänud ning juba 19. sajandi lõpust on kindlus riikliku kaitse all.

Ainus asi, mis mulle ei meeldinud, oli meie giidi kõnestiil. Tundus, et tekst on küll kenasti ja hoolikalt pähe õpitud, kuid tegelikku huvi asja vastu pole ning kõik see aastaarve ja nimesid täis lugu vuristati meile nii kiiresti ette, et isegi soomlastel oli raskusi järjel püsimisega.

Loomulikult ei saa mainimata jätta ka Olavinlinna imekauni vaatega ajaloolist wc-d, mida kõik hoolega pildistasid.

Koju sõites otsustasime teha veel ühe peatuse, sest tahtsime käia läbi ka Hakoapaja külakesest. Rauno oli seal juba aastaid tagasi käinud ning oma kogemust vaid ülivõrdes sõnu kasutades kirjeldanud, seega muidugi tekkis ka ülejäänud seltskonnal soov see põnev paik ära näha. Naljakal kombel selgus hiljem, et kuigi meie reisi peasihiks oli ajalooliselt uhke Savonlinna, avaldas tagasihoidlik ja looduslähedane Hakoapaja kõigile rohkem muljet.

Hakoapaja külakse ehitamiseks on kasutatud vaid sellist puitu, mis on lebanud vee all kas aastasadu või isegi -tuhandeid. Soome keeles öeldakse selle kohta uppopuu, kuid ma pole päris kindel, kuidas seda eesti keeles kutsutakse. Olen kuulnud, et must tamm seisab samuti jõemudas, aga ma ei oska öelda, kas see on täpselt sama asi, sest Hakoapaja ehitamiseks kasutatud puit on tulnud selle sama küla kõrval paikneva järve põhjast.
Igatahes teeb loo veelgi huvitavamaks see, et selle küla on ehitanud üks mees – Esa Heiskanen, kelle elu tiirlebki uppopuu ümber. Kui alguses võis seda nimetada vaid harrastuseks, siis nüüd töötab külas ka tema naine ning sellest on kujunenud kasumlik ettevõte, nende elutöö. Saime Esa seltsis ka kohvi juua ja temaga natuke juttu rääkida ning see kirg, mida ta oma töö vastu tunneb, ei jäänud kellelegi märkamatuks.

Kohvipaus

Hakoapaja on just selline tükike Soomet, mis võtab hästi kokku kõik need põhjused, miks ma seda maad armastan. See lõhn, rohelus, järv, rahu, mida on raske sõnadesse panna, vaid tuleb kogeda. Otsustasime kohe, et me lähme sinna kindlasti tagasi, mitte vaid tunnikeseks, vaid ikka vähemalt üheks ööpäevaks, sest lühemast ajast lihtsalt ei piisa.

Minu lemmikpaik kogu külas on Hakoapaja kohvik, kuhu meie sattusime just sellisel mõnusal õhtusel ajal, kui päike polnud enam nii kõrgel ning kogu terass oli täidetud kuldse valgusega.

Paremat kohta ühe mõnusa suveõhtu nautimiseks ei oska ma ettegi kujutada. Olgugi et olin seal esimest korda, tundsin, et see ongi minu Soome.

Kõige eestilikum Eesti puhkus

See oli ausalt öeldes lausa isamaaline käik. Ja ma ei ole praegu irooniline või küüniline, kohe päriselt läks südamesse.

Meie Eesti-hõnguline teekond sai alguse Rehe talus, kus kõik koos Eesti laulule kaasa elasime ja lippudega lehvitasime. Võistlus ise ületas minu ootused, sest esikoha võttiski see lugu, millel oli kõige rohkem potentsiaali ja samas ka lai rahva toetus. Ei meenu, kas seda üldse kunagi varem juhtunud on.
Tegelikult olen juba praegu päris kindel, et hoopis Soome võib sel aastal kogu asja kinni panna, sest nende sajaprotsendiliselt silmapaistvat punklugu esitavad puuetega inimesed. Olen Soome üle uhke. Eesti üle ka, aga see on ikkagi Eurovisioon, kus üldjuhul lihtsalt heast loost ei piisa niikuinii.

Päev enne vabariigi aastapäeva käisime teatris Valdur Mikita "Lingvistilisele metsale" põhinevat "Eesti ajalugu" vaatamas. Esialgu, kui meie kõige vanemale ajaloole keskenduti, hakkasin juba kartma, et see pole ikka üldse minu maitse, aga mida tänapäevale lähemasse aega tükk jõudis, seda paremaks läks. Kohati tundsin lausa NO99-le iseloomulikku teravust. Üllatas see, et ka meestele meeldis.
Kõige ehedamalt jäi meelde saunas istumine ning Jüriöö ülestõusu üle vaidlemine, Eesti lähiajaloo lahtimõtestamine kotlettide kaudu ja muidugi tühja, valgete seintega Eesti Rahva Muuseumi avamine.
Nothing to kill and die for and no religion too.

Mis häiris? No näiteks käpiknukustseenis, kus eestlasi välja mõeldi, oleksin tahtnud ka Jannseni näha. Samuti oleksin seda alguse müütilis-rahvuslikku osa oluliselt lühendanud ja tänapäevasele rohkem ruumi andnud. Kohati häiris natuke õpiklik aastaarvude ja kuupäevade ette vuristamine, mis oli aga mõistetav, sest "Eesti ajalugu" on suuresti kooliõpilastele suunatud.

Lavastaja Mart Kase sõnavõtud, mille kohta olen kriitikat kuulnud, mind ei seganud. Ja ka lõpus näidatud videolõik, mis näitas sellist kõige-kõige tavalisemat Eestit, meeldis mulle väga. 

Aastapäeval sõitsime Võrru, kus emm oli meile piduliku laua katnud. Vaatasin üle pika aja vastvõtugi enam-vähem otsast lõpuni ära. Suurele pidulikkusele järgnes üks kuum, vahune ja igati mõnus vanniskäik. Oh, kui hea oli kodus olla, olgugi et vaid nii korraks.

Neljapäeval sõitsime tagasi Tallinnasse, kus sain kätte oma uue Eestist inspireeritud ehetekomplekti. See oli muide täiesti juhuslik, arvasin ise, et ega see enne märtsi valmis saa. Aitäh, Monica! Kui te armastate käsitööd ning sooviksite endale ühte loodussõbralikest materjalidest valmistatud ja täiesti unikaalset ehet, võtke temaga kindlasti ühendust. Üks tohutult andekas inimene.

Õhtul kuulasime läbi Ewerti ja draakonite uue albumi. Saan aru küll, miks Soomes nendega seoses vennalikust kadedusest räägitakse. See on parim Eesti bänd.

Laupäeval käisime kinos Elmo Nüganeni "1944" vaatamas. Ootused olid erinevate arvustuste põhjal väga kõrgele aetud, kuid ei tulnudki pettuda. Jah, esines ka neid klišeelikke dialooge, mis mind vist iga Eesti ajaloost rääkiva sarja/filmi puhul häirivad, kuid seekord pigistasin silma kinni, sest teostus oli nii võimas. Kõik minu tankidega seotud õudusunenäod ärkasid ka uuesti ellu.

Ma ei tea, kas olen nn pehmoks muutunud, aga pidin suure osa ajast nuttu kinni hoidma. Asi polnud isegi ainult filmis endas, pigem kõigis nendes traagilistes lugudes, mida ajalootudengina kuulsin ja lugesin, nendes elusaatustes, mis 40ndatel järsult lõppesid, lõhutud peredes, kes enam kunagi kokku ei saanud. 

Päris nutma ma siiski ei puhkenud, vähemalt mitte tol hetkel. Saalist väljudes tundsin aga mingit veidrat pingelangust ning allkorruse toidupoodi jõudes pidin siiski pisaraid pühkima. 

Õhtul vaatasime peaministrikandidaatide debatti, mis pärast sellist emotsionaalset kinoõhtut mind kuidagi eriliselt ärritas. Eelkõige siis Savisaar, kellest on saanud täielik naljanumber. Aga selles pole ju midagi naljakat, kui ta järgmisel päeval üle 25 000 hääle kokku kogub.

See, et uued tulijad vanasid vähemalt mingil määral raputasid, on kindlasti positiivne, kuid EKRE Riigikokku pääsemine teeb murelikuks.

Ka valimisprotsent jäi minu meelest ikkagi madalaks, eriti arvestades, kui kergeks kogu see protsess meie jaoks muudetud on. E-valimine võttis minult ehk 10 minutit ja sedagi vaid seetõttu, et ma tõesti ei suutnud sel korral koheselt otsustada, millisele kandidaadile oma hääl anda. Usun, et keskmine kiirus jääb sinna kahe minuti kanti. Seda ei ole ju palju palutud?

Kogu selle eestilikkuse vahele mahtus ka rohkelt väga toredaid kokkusaamisi, kallistusi ja seda sorti olemisi, millest siin Soomes pidevalt puudust tunnen. 

Et istutaksegi tundide viisi üheskoos ja räägitakse. Ja mitte ainult sellest, kuidas kellelgi läheb, kes järgmisena lapse saab või töökohta vahetab. Kõigest. Räägitakse nii palju, et lõpuks võib ka vaikida. See tähendab, et me oleme saanud piisavalt kaua koos olla, et saame korraks peatuda ja mitte midagi öelda. 

Pärast Soome kolimist juhtub mul seda tegelikult harva, sest üldiselt on Eestis ühest kohast teise jõudmisega nii kiire, et sellest pinnapealsest kuidas-sul-läheb-jutust kaugemale ei jõuagi. Aega on alati liiga vähe. Seekord tuli vastu aga ka paar sellist hetke, kus tõesti tundsin, et oleme jälle meie, mitte need inimesed, kes vaid mõned korras aastas kokku saavad ja pidevalt ajapuudusega võitlevad, vaid m e i e. 

Ja aitäh teile kõigile selle eest, et te meid alati rõõmsalt ning kõige hea ja paremaga vastu võtate. Kehakaalule ei mõju see küll hästi, kuid minu ilusate mälestuste pank sai ka seekord kõvasti täiendust.  

Veel positiivset:

Sahvri toidud on n i i head - tellisime kõik erineva roa ja kõik neli taldrikut said puhtaks. See oli vist esimene kord, kui keegi ei virisenud.

Täiendasin enda JOIK-i varusid ja ammu-ammu tühjaks saanud ravimteede sahtlit.

Leidsin selle pooltunnikese ja sain Tartus üksi ringi jalutada.

Käisime Manniga Kumus (Kadriorg on isegi porisel ajal võrratu) ning kõndisime kokku umbes 10 kilomeetrit. Üle pika aja oli meil üks täiesti oma päev.

Emm laadis meie auto jälle maitsvaid asju täis (nt saime kaasa mitu purki kodust plovi).

Lõpuks võin öelda, et olen Sinilinnus ära käinud.

Õde kinkis mulle Jaak Juske "Lood unustatud Tartust", mida ma a r m a s t a n, eelkõige pildimaterjali tõttu.

Minu külmkapimagnetite kollektsioon sai uue liikme.

Sain Siiliprouale sünnipäeva puhul õigel päeval ja täitsa näost näkku õnne soovida. See on ju lausa luksus, arvestades, kui harva me üldse kokku saame.

Natuke vingu ja hala ka:

Päikest oli vähe ja kõikjal oli vastikult mudane.

Valimispropaganda tuli uksest ja aknast sisse, isegi kinos tuli enne filmi algust Taavi Rõivast kuulata.

Nii vastik oli nii laeva astuda, sest ei oska veel arvata, millal uuesti Eestisse pääsen. Seekord ma tõesti ei tea.

Salongikõlbulikke pilte sündis selle nädalakese jooksul vaid mõni üksik. Õnneks vähemalt telefoniga said mõned instagrami-jäädvustused ikka tehtud.

Üks rekkajuht oleks meid  Tallinn-Tartu maanteel hullumeelseid möödasõite üritades peaaegu ära tapnud.

Ma ei jõudnud raamatupoodi.

Aega oli ikkagi liiga vähe.

Homme on jälle muuseum. Rauno kirjutab lõputööd. Mai keskel kolime jäädavalt Mikkelist ära, see on nüüd selge. Järjekordne ootusaeg võib alata. Palju küsimärke.

PS. Meie Äpu sai vahepeal kolmeseks.

Akadeemiline nostalgia

Olin juba ammu otsustanud ja seda siingi maininud, et võtan osa Mikkeli Akadeemia tänavusest kogunemisest, sest ega seda just iga päev juhtu, et ühes Soome väikelinnas saab I. A. Masso loengut kuulata.

Loeng pole tegelikult päris õige nimetus, sest kõnelejate voorud olid väga lühikesed - igaühele oli ette nähtud 45 minutit, mille sisse tuli mahutada nii oma sõnavõtt kui ka küsimustele vastamine.

Viisime MEKi poolt Massole lilli ja tänasime teda osalemise eest. Oleks ütlemata tore, kui ikka rohkem ja rohkem Eestile olulisi inimesi Helsingist kaugemalegi jõuaks.

Masso rääkis propagandast ja infosõjast ning mina muutusin kohe nostalgiliseks, meenutades enda magistritööd. Tema lähenes sellele teemale küll pigem päevakajaliselt (Ukraina sündmused jne), kuid asja põhisisu on sama. Propagandavõtted pole aastakümnetega just palju muutunud, eriti kui jutt käib meie idanaabrist.

Lehitsesin hiljem oma tööd ja meenutasin neid aegu, kui kartsin, et see ei saa mitte kunagi valmis. Kõiki neid unetuid öid ja seda, kuidas kuu enne esitamistähtaega uskusin siiralt, et võin ühel hetkel südamerabanduse saada. Ma isegi ei mäleta, mitu korda selle ikkagi enam-vähem sajaleheküljelise töö lõpuks läbi lugesin, aga usun, et paari peatükki võinuksin lausa peast tsiteerida.

kehtib ka magistri puhul

Seda naljakam/traagilisem oli kaitsmine, mil sain teada, et vaatamata korduvale ülelugemisele ja toimetamisele oli sinna ikka paras hulk vigu sisse jäänud. Eelkõige siis tähevigu, aga ka muud.

Kohe, kui kaitsmiselt koju jõudsin, lugesin kogu töö uuesti läbi ja oleksin tahtnud karjuda - vead, vead, vead. Muidugi enamik neist olid sellised lollid tähelepanematusest tulenevad apsakad – pigem kosmeetilised, mitte sisulised. 

See on ju tavaline, et loed ühte teksti muudkui uuesti ja uuesti ja lõpuks ei suuda enam tähtigi normaalselt eristada, sest kõik sõnad on juba ette teada. Selles faasis on väga raske vigu märgata. Pärast kaitsmist oli minu pilk aga äkitselt väga selge.

Keerlesin vihaselt voodis, kujutledes, kuidas see töö netti üles läheb ja mu elu ära rikub. See ülidramaatiline ahastus ei kestnud aga kaua, sest mul lihtsalt polnud aega ennast sellega piinata – kaitsmine ja meie pulmad toimusid vaid paaripäevase vahega.

Nüüd tundub tollane paanika koomiline, eriti arvestades, et kaitsmisel hinne palli võrra tõusis ning neid kraaditöid, mida eraldi artiklite või raamatutena välja ei anta, viitsivad väga vähesed inimesed avada. Vaatasin kohe üle, mitu korda nende paari aasta jooksul minu tööd on vaadatud – 176. Ja need on ju vaid klikid, mitte tegelikud lugejad, kelle hulk on tõenäoliselt imeväike. 

Ent tänane päev oli mõnus. Ei mäletagi, millal viimati mõnel loengul käisin, rääkimata sellest, et need olid minu esimesed soomekeelsed loengud.

Trendikad restoranid ja ilusad autod - veel lugusid Tallinnast

Mõtlesin, kas mul oli veel midagi, mida tahtsin Eesti reisist kirja panna ning siis meenuski, et külastasime paari päris omapärast söögikohta ning jõudsime ka kahte muuseumisse, kus me polnud varem käinud.

Esimene muuseum, kuhu suuna võtsime, oli Tallinna Automuuseum. Mäletan, kuidas ühel oma eelmistest Eesti reisidest nägime loomaaiast mööda sõites silti, kus lubati automuuseumi peatset avamist. Nüüdseks on uksed juba mõnda aega lahti olnud ning loomulikult pidin oma autoarmastajast mehe sinna juhatama. Lõpuks üks muuseum, kuhu ta tõesti tahtis minna.

Muuseum ise jätab selles mõttes soovida, et ega seal muuseumihõngu eriti pole - autod lihtsalt seisavad reas nagu kilud karbis. Iga auto eest võib leida ka tutvustuse, kuid minu jaoks jäi midagi ikka puudu. Kas või see, et oleks tahtnud autosid igast küljest uurida ja pildistada, kuid hetkel pole selleks lihtsat ruumi. Lugesin kodulehelt, et praegune asukoht ongi tõenäoliselt ajutine ning loodan, et neil õnnestub võimalikult ruttu endale püsiv maja leida.

Asi oleks seda väärt, sest autod ise on väga lahedad - ühes majas keskendutakse erisugustele nõukaaegsetele masinatele ja teisest võib leida eri maade ja ajastute toodangut.

Ilmselgelt meeldis mulle see nostalgiline pool, kust võis leida mitmeid Vene kultusautosid, rohkem.

Meie mõlema suureks lemmikuks osutus vana miilitsaauto, ehkki Abikaasa oskas mulle päris mitme auto kohta põnevaid lugusid rääkida. Soovitan kõigil naistel oma mees automuuseumisse kaasa võtta ja rääkima panna. See muudab asja kordades paremaks.

Teine muuseum, kuhu olin tahtnud juba ammu jõuda, oli Okupatsioonide Muuseum. Jah, olen ise küll ajalugu õppinud, aga seal polnudki veel käinud. Nüüd sai see siis lõpuks tehtud ja mulle väga meeldis. 

Püsiekspositsiooni kokkupanekule on võrreldes mitme teise ajaloomuuseumiga suhteliselt vaba käega lähenetud ning see muudab kogu näituse ka mitte just maailma suurimale ajaloohuvilisele kergesti seeditavaks ja põnevaks. Olen Rauno seltsis korduvalt muuseumis käinud ja üldjuhul hakkab tal ruttu igav, kuid OM-s jätkus meile mõlemale vaatamist ja uurimist.

Suur Lenin, väike mina

Kõige rohkem meeldisid mulle kaks elementi - õnnetu välimusega paat, millega tahtejõulised inimesed omal ajal isegi Rootsi välja jõudsid ning kõikjale laiali paigutatud kohvrid, sümboliseerimaks neid hirmu ja ebakindlusega täidetud aastaid meie ajaloos, mil tuli pidevalt valmis olla selleks, et homme võib olla minek. 

Söögikohtadest proovisime kahte meile täiesti uut restorani, mis mõlemad paiknevad kesklinnast eemal.
Esiteks käisime õhtustamas Mustamäel sel suvel avatud ja väga populaarseks saanud Umamis, mis on saanud oma nime inimese viienda maitsemeele järgi ning just maitserikkust nad oma klientidele lubavadki. Koht ise oli väga mõnus, eriti see maja ja õunapuuaed. Õhtu oli aga külm, mistõttu õues istumisest poleks midagi välja tulnud. Ent tõenäoliselt oleks just see Umamist saadud kogemuse minu jaoks kraadi võrra erilisemaks muutnud. 

Söögi osas jäime eri arvamustele. Mina valisin "Katkise koha" ja jäin sellega väga rahule, Abikaasa võttis aga searibi ja talle ei meeldinud üldse. Probleem polnudki niivõrd lihas kui liiga eksootilistes lisandites. Mul tuleb tulevikus kindlasti kõvasti vaeva näha, et teda sinna tagasi meelitada. Ise läheksin küll rõõmuga uuesti, vaatamata sellele, et teenindus jättis kohati soovida.

Foto: Balticguide

Parima söögikogemuse pakkus sel korral hoopis Õismäel paiknev Talleke ja Pullike, ehkki see oli seal ka ainus asi, mis hea mulje jättis. Teeninduse osas andis keelebarjäär k õ v a s t i tunda ning restorani välimus, eelkõige see ruum, kuhu meid paigutati, ei sobinud minu maitsega kohe üldse. Eriti keeruline oli joogipoolise tellimine, sest paistis, et neil on kõik vähegi joodavad asjad otsas. Aga mehed said väga maitsvat (ja õige küpsusastmega!) liha ning ka mina jäin oma kalavalikuga rahule, ehkki "Katkine koha" suutis rohkem üllatada.

Nii palju siis meie seekordsest Eesti suvest. Nüüd tagasi olevikku.

Tallinn

Olen ennast aastaid südames tartlaseks pidanud, vahet pole, kus tegelikult asun. Juba mõnda aega olen aga täheldanud, et iga uue külastusega saab pealinn mulle jälle natuke südamelähedasemaks. Ei, ma pole kunagi kuulunud nende inimeste hulka, kes Tallinnat põhimõtte pärast vihkavad, kuid mul lihtsalt pole sellega mingit sidet tekkinud.
Lapsepõlv elab Võrus ja enamik muudest mälestustest Tartus. Aeg-ajalt käisin Tallinnas teatris ja õel külas, kuid ülejäänuga võrreldes oli seda liiga vähe.

Nüüd on Tallinn see esimene (st kõige parem) sõõm Eesti õhku, kohtumised heade sõpradega, lastega trallitamine, ilusad hetked vanalinnas ja mere ääres. See parim osa reisist, kus õnnestub ka natuke hinge tõmmata ja puhkust nautida. Kaugemad sihtpunktid eeldavad v e e l pikemat sõitu, milleks pole Soomest tulles üldjuhul enam tahtmist ega jaksu. Aega napib, iga kord.

Lubasin kaamera kaasa võtta ja seekord ei jäänudki pildistamine vaid plaaniks. Oma kalli abikaasa ärrituseks (sest ta on minu lemmikmodell) vedasin selle tõesti kõikjale kaasa.
Olen ikka virisenud, et meie pealinn võrdub väga paljude, eriti soomlaste, jaoks vanalinnaga ning otsustasin, et püüan lisaks sellele jäädvustada ka natuke teistsugust Tallinnat.

Meie seiklused algasid Teletornis, mis mulle väga sügava mulje jättis. Sealsed vaated tegid sõnatuks ja pakkusid minusugusele äpule ka omajagu põnevust. 170 meetri kõrguselt alla piilumine võttis ikka jalad natuke nõrgaks küll. Ja liftis läksid kõrvad lukku.

Edasi suundusime Oleviste kirikusse, kus on samuti oma vaateplatvorm olemas. Teadsime küll, et tegu on kõrge ehitisega, kuid ega allkorrusel päriselt ette ei kujutanud, kui raskeks see 60m kõrgusele ronimine ühel kuumal kevadpäeval kujuneb. Hingeldasime, ohkisime ja naersime. Sealsest äärmiselt kitsast ja ebamugavast keerdtrepist ei jäänud mulle just kõige soojemad mälestused, kuid õnneks oli vaade seda väärt.

Teisi klõpse:

Nagu näha, jõudsime sel korral isegi kurikuulsaid Kopli liine külastada. Kurb, aga samas omamoodi huvitav piirkond. Mind on igasugused vastuolulised paigad alati tõmmanud ning liinid pakuvad just seda - kauneid vaateid ning lagunenud maju. Ilu ja valu.

Pühapäeval sõitsime linnast välja - grillisime, nautisime suvist ilma ja mängisime uka-uka-mina-priid. Kahju oli ära minna.

Nii nagu oli minu Tartu, saab olema ka minu Tallinn. Ta tegelikult ongi juba, aga see teekond on alles alguses.

PS. Ma ausalt ei tea, miks blogger mind täna kiusab ja ei luba piltide vahesid väiksemaks muuta. Las siis olla.