Tallinn

Olen ennast aastaid südames tartlaseks pidanud, vahet pole, kus tegelikult asun. Juba mõnda aega olen aga täheldanud, et iga uue külastusega saab pealinn mulle jälle natuke südamelähedasemaks. Ei, ma pole kunagi kuulunud nende inimeste hulka, kes Tallinnat põhimõtte pärast vihkavad, kuid mul lihtsalt pole sellega mingit sidet tekkinud.
Lapsepõlv elab Võrus ja enamik muudest mälestustest Tartus. Aeg-ajalt käisin Tallinnas teatris ja õel külas, kuid ülejäänuga võrreldes oli seda liiga vähe.

Nüüd on Tallinn see esimene (st kõige parem) sõõm Eesti õhku, kohtumised heade sõpradega, lastega trallitamine, ilusad hetked vanalinnas ja mere ääres. See parim osa reisist, kus õnnestub ka natuke hinge tõmmata ja puhkust nautida. Kaugemad sihtpunktid eeldavad v e e l pikemat sõitu, milleks pole Soomest tulles üldjuhul enam tahtmist ega jaksu. Aega napib, iga kord.

Lubasin kaamera kaasa võtta ja seekord ei jäänudki pildistamine vaid plaaniks. Oma kalli abikaasa ärrituseks (sest ta on minu lemmikmodell) vedasin selle tõesti kõikjale kaasa.
Olen ikka virisenud, et meie pealinn võrdub väga paljude, eriti soomlaste, jaoks vanalinnaga ning otsustasin, et püüan lisaks sellele jäädvustada ka natuke teistsugust Tallinnat.

Meie seiklused algasid Teletornis, mis mulle väga sügava mulje jättis. Sealsed vaated tegid sõnatuks ja pakkusid minusugusele äpule ka omajagu põnevust. 170 meetri kõrguselt alla piilumine võttis ikka jalad natuke nõrgaks küll. Ja liftis läksid kõrvad lukku.

Edasi suundusime Oleviste kirikusse, kus on samuti oma vaateplatvorm olemas. Teadsime küll, et tegu on kõrge ehitisega, kuid ega allkorrusel päriselt ette ei kujutanud, kui raskeks see 60m kõrgusele ronimine ühel kuumal kevadpäeval kujuneb. Hingeldasime, ohkisime ja naersime. Sealsest äärmiselt kitsast ja ebamugavast keerdtrepist ei jäänud mulle just kõige soojemad mälestused, kuid õnneks oli vaade seda väärt.

Teisi klõpse:

Nagu näha, jõudsime sel korral isegi kurikuulsaid Kopli liine külastada. Kurb, aga samas omamoodi huvitav piirkond. Mind on igasugused vastuolulised paigad alati tõmmanud ning liinid pakuvad just seda - kauneid vaateid ning lagunenud maju. Ilu ja valu.

Pühapäeval sõitsime linnast välja - grillisime, nautisime suvist ilma ja mängisime uka-uka-mina-priid. Kahju oli ära minna.

Nii nagu oli minu Tartu, saab olema ka minu Tallinn. Ta tegelikult ongi juba, aga see teekond on alles alguses.

PS. Ma ausalt ei tea, miks blogger mind täna kiusab ja ei luba piltide vahesid väiksemaks muuta. Las siis olla.