Olen sellest vist varemgi kirjutanud, et siinne teeninduskultuur on Eestist ikka v ä g a erinev, ent kuna eemal viibides kipun halvamaigulisi asju unustama, suudan kodumaad külastades sageli korraliku šoki saada. Võimalik, et see on lihtsalt minu halb õnn, sest tean omast käest, et Eestis leidub mitmeid suurepäraseid ettevõtteid, mille klienditeeninduse taseme üle ei saa kuidagi viriseda.
Igatahes tegid Tallinnas veedetud lihavõtted mind taas ühe värvika kogemuse võrra rikkamaks.
Tahtsime minna Maksimarketisse, sest see kujunes Tartu-aegadel minu lemmikpoeks, kust võis leida igasuguseid põnevaid Säästukaardi-pakkumisi. Lühema ostunimekirja puhul oleks ilmselt suvalisse kohta sisse astunud, kuid seekord võtsime eesmärgiks ettenähtud eelarvet võimalikult vähe venitada. Sõitsime siis Statoili, et telefoni wifi saada ning poe asukoht gps-i salvestada. Leidsin google'ist Lasnamäe Maksimarketi, toksisin aadressi sisse ja hakkasime sõitma. Ma ausalt ei tea, miks, aga gps juhatas meid hoopis Maximasse. Aega oli juba piisavalt kulunud, seega otsustasime ostud Maximas ära teha.
No tule taevas appi! Sealne klienditeenindus oli (ja ilmselt on ka edasipidi) isegi Eesti kontekstis k o h u t a v. Seda ma ei lootnudki, et minuga eesti keeles räägitaks, kuid tänapäeval võiks siiski mingisugunegi elementaarne viisakus töökohustuste hulka kuuluda.
Ühekordsed kahvlid olid riiulist otsas, seega üritasin uurida, kas neid saaks juurde tuua. Minuga suhelnud naine saatis mulle alustuseks maailma kõige aeglasema ülevalt alla pilgu ning hakkas seejärel äärmiselt tüdinud häälel seletama, kuidas see, et mõnda toodet pole, tähendab - iseenesestmõistetavalt -, et seda pole. Andsin tol hetkel alla, ehkki suutsin hiljem vajalikul määral kahvleid ühest teisest riiulist kokku korjata.
Järgmisena liikusime koogileti äärde, sest mõtlesime külakostiks midagi magusat viia. Leti taga seisis kaks naist, kes omavahel hoogsalt vestlesid. Järjekorda polnud. Seisin seal mõnda aega ja ootasin, et nad mulle kas või sammukese lähemale astuks, nähes, et ma ilmselgelt soovin midagi osta, kuid ei taha karjuda (üleüldine lärm oli kohutav - suur reede). Lõpuks tegin ikka ise kõvemat häält ja püüdsin neid kõnetada. Reaktsioon? Üks naistest vaatas hetkeks minu poole, kuid seejärel kõndisid nad mõlemad minema. Ei mingit vastust. Mina oleksin ilmselt edasi kannatanud ja uuesti proovinud, kuid R.-i jaoks oli tol hetkel igasugune piir ületatud, st otsustasime kiiremas korras lahkuda.
Apua.
Tore
3 tundi tagasi
Maxima on odavpood, sealt mingit teenindust oodata ongi narrus. Ma usun, et mul on üsna palju kogemusi teenindusest üle kogu maailma - meie (Eesti) omal pole häda midagi.
VastaKustutaOdavpood=õigustatult täielik ignorants/ebaviisakus klientide suhtes? Kahjuks pole sinuga nõus. Ja ma ei ütlegi, et Eesti on maailma mastaabis kehva teeninduskultuuriga maa, kuid Soomele jäädakse kohe kindlasti alla.
VastaKustutaKadike, "Maxima" nimelisse poeketti küll ei maksaks sisse astuda, a saan aru, et Sa ei osanud hullu karta. Olen katsetanud mõned korrad tuttuue poe peal Hiiul, a sama jutt, mis Sinugi kirjelduses - ei mingit teretamist, tänamist või midagi sellesarnast. /sairan hevosen vihreä paska!/
VastaKustutaNu ja pealegi, miks ma pean neid leedukaid toetama, kui siin ka kohalikke poekette olemas. :)
No tänamine oleks juba selline kõrgema klassi viisakus, mida ma Maximast niikuinii ei ootaks. Otsene ebaviisakus, isegi mõnitav käitumine, on juba teine teema.
VastaKustutaKadi - asi pole minuga nõus olemises või millegi õigustamises. Maxima lihtsalt on selline. Kui sa oleks lugenud nende teemalisi artikleid Eesti ajakirjanduses, siis sa sellesse poodi lihtsalt ei läheks, kõik. Nad kotivad töötajaid nii kuidas saavad - ei ole isegi selge, miks, tundub sihuke nõukalik igaüks-keerab-endast-allpool-olevatele-täiega mõtteviis olema. Sama tehakse vist tarnijate ja kõikide koostööpartneriteni. Muidugi jõuab see lõpuks klientideni.
VastaKustutaMaximast ei tasu oodata midagi, MITTE MIDAGI, ja üldiselt on parem seda ketti lihtsalt boikoteerida.
See, et Maximas, kuhu meie täiesti juhuslikult sattusime, on asjad kas halvasti või veel hullemini, pole mulle loomulikult mingi uudis. Ent üks asi on teiste kogemustest kuulda, teine seda omal nahal tunda.
KustutaBoikoteerimine oleks muidugi hea idee, aga seni kuni suurel osal Eesti inimestest pole lihtsalt võimalik poodi valida, vaid tuleb lähtuda kõige madalamast hinnast, sest iga sent on oluline, ei järgne ka mingit põhimõttelist muutust. Veelgi kurvem on see, et kuigi Maxima kuulub kindlasti äärmuslikumate näidete sekka, pole see sugugi ainus Eestis tegutsev ettevõte, mis oma töötajaid igapäevaselt alandab (sest mida muud võiks järeldada palkadest, mis vaevu-vaevu ära elada võimaldavad?). Seda eriti väljaspool Tallinnat.