2015. aprillis esietendunud "FANTASTIKAST" polnud ma imelikul kombel midagi kuulnud.
Aga enne kui ma räägin "FANTASTIKAST", pean rääkima ka NO99st. Kuidagi kummaline oleks siin arvamust avaldada, justkui poleks midagi juhtunud. Toas on elevant nimega Tiit Ojasoo.
Esimest korda käisin NO99s 11. klassis, st peaaegu 10 aastat tagasi. Lavastuseks oli "ГЭП ehk Garjatšije estonskije parni" ning lavastajaks Ojasoo. Hiljem seletasin nädalate viisi kõigile, kes vähegi kuulata viitsisid, miks "GEP" on LAHE ja kuidas isegi kõige põikpäisem teatrivihkaja seda kas või salaja naudiks. Sest see oli nii erinev kõigest, mida olin varasemalt teatrisaalis näinud ja kogenud. Ma tunnetasin, et olen osa laval toimuvast. Et minul kui vaatajal on oma osa täita. Et vaadatakse teatrist ja kunstist kaugemale.
Ja see algusaegade trupp! Tambet Tuisk, Rasmus Kaljujärv, Sergo Vares, Gert Raudsep, Inga Salurand, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Andres Mähar, Risto Kübar, Marika Vaarik. "FANTASTIKAS" näeb neist vaid kolme – Kaljujärve, Raudseppa ja Vaarikut. Praegune trupp on hea, aga selles esimeses oli koosseisus midagi erakordset.
Alates "GEP-ist" proovisin Tallinnasse sattudes ka NO99sse jõuda. Sellest kujunes omamoodi traditsioon, mis kestab tegelikult siiani.
Mul pole ühegi teise teatriga NO99ga võrreldavat suhet, mistõttu kutsus Ojasoo juhtum esile väga palju emotsioone. Uskumatus (palun öelge, et see on uus ja rabav performance), pettumus, kurbus ja kaastunne. Ojasoole oli muidugi raske kaasa tunda, ent ühel hetkel sai mul sellest meediatsirkusest küllalt. Mul pole õrna aimugi, mis jaanuaris täpselt juhtus ning vägivallale ei ole niikuinii õigustust, kuid ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias mindi asjaga üle igasuguste piiride. Eriti arvestades, et kannatanu on selge sõnaga välja öelnud, et ta ei soovi avalikkuse tähelepanu ja soovib eluga edasi minna, andestada ning anda ka teisele poolele võimalus oma eluga edasi minekuks. Neist poliitikutest, kes võimalusest pildile pääseda kümne küünega kinni haarasid, ei hakka ma üldse rääkimagi.
Kui Ojasoo lõpuks oma taandumisest teatas, oli ka minu esimene mõte: "Kas nüüd piisab?". Hea meelega kopeeriksin siia NO99 näitlejate avaliku kirja täisteksti, aga kuna see on nii pikk, võib igaüks seda ise lugeda.
Ma väga loodan, et piisab. Kui andestada tahab isegi see inimene, kellele liiga tehtud, siis võiks ka avalikkus maha rahuneda. Hukkamõist oli vajalik, kuid sellele järgnenud lahmimine mitte. Ka varjamise ja kinnimätsimise süüdistusi ei suuda ma lõpuni mõista, sest nii palju kui mina asjast sotti saan, soovis ohver ise juhtunut salajas hoida.
Mina loodan, et NO99 kestab edasi ja ei kaota oma selgroogu. Eestile on seda teatrit vaja.
Nüüd aga Mart Kangro "FANTASTIKA" juurde, mis keskendub meie kaasaja tõeluseihalusele. Enne teatrisaali astumist teadsingi lavastusest enam-vähem ainult seda lauset, sest kui võimalik, loen igasuguseid arvustusi alles pärast etendust. Nii ei trügi kellegi teise mõtted ja arvamused minu kogemust segama.
Suutsin autentsuse teemaga kohe suhestuda, sest blogimaailmaski on selle üle elavalt arutletud. Kelle blogi on fassaad, kes paneb kirja ehedaid emotsioone, kes julgeb rääkida ka mitte nii ilusatest hetkedest jne. Blogija/kirjutaja/autor on ju tegelikult üks paljudest rollidest, millesse me end asetame. See ei saagi olla lõpuni välja päris.
NO99 kodulehelt võib lugeda, et "FANTASTIKA" on elav installatsioon. Laval on kaheksa näitlejat, natuke mööblit ja teatri suur paradoks: kuidas tekitada teatris "päris" suhtlus hoolimata sellest, et teater on kokkulepete kunst?
Kui peaksin "FANTASTIKA" ühe sõnaga kokku võtma, siis võiks selleks olla "küsimused". Need küsimused, mida laval esitati. Vastused – kord lühikesed, kord põhjalikud. Kus lõpeb näitleja roll ja algab ta ise? Aga ka need küsimused, mida lavastus minus tekitas. Kui tihti me võtame selle aja, et küsida pealtnäha tühiseid asju? Kui tihti kuulame ära pika ja üksikasjaliku vastuse? Kui tihti küsime vaid ajatäiteks? Kui tihti vastame ausalt?
Gert Raudsepa õpetussõnad aplausi ja kummardamise teemal ajasid südamest naerma.
Kass nimega Tiina Tauraite ning kottpime ruum, mida täitis vaid kiunumine – see oli üheaegselt hämmastav ja kiuslik. Mulle ei meeldi pimedus.
Ja muidugi need hetked, kui ma juba peaaegu et uskusin, et see, mis mu silme ees toimub, on päris. Ent kõik kordus. Puhas mäng.
"FANTASTIKA" on oma lihtsuses võrratult sügav. Pinge püsis algusest lõpuni.
Selline etendus, mida tahaks kaks korda näha.
Teemast mööda, aga ma ei teadnud, mis teist kanalit pidi sinuga suhelda.
VastaKustutaKusmaal sa raamatuga oled? (A Little Life)
mina eile siis löpetasin ja küll oli raske välja tulla. üldse kogu viimane osa raamatust möödus nutukardina taga ...
imevöimas raamat.
ega ma ei julge midagi sarnast (siis emotsionaalses möttes) oodata. Sellised raamatud tulevad väga väga harva.
Mul sai just paar päeva tagasi see loetud. Esimene pool raamatust oli minu meelest imeline. Üks parimaid, mida üldse lugenud. Teine pool läks aga v ä g a raskeks. Lausa nii raskeks, et pidin vahepeal pooleli jätma ja ennast koguma. Igal juhul viis "A Little Life" mind teekonnale, mida on raske (kui mitte võimatu) unustada. Ma väga loodan, et jõuan sellest kunagi ka pikemalt blogida. PS. Ega sa Goodreadsis pole?
Kustutanope, mis see on?
VastaKustutaSelline hea lehekülg, kus mugav iseenda jaoks lugemispäevikut pidada ja samas teiste soovitusi jälgida. Kui peaksid liituma, lisa mind kindlasti sõbraks. Hea meelega hoiaksin sinu raamaturiiulil silma peal :)
Kustuta