Trendikad restoranid ja ilusad autod - veel lugusid Tallinnast

Mõtlesin, kas mul oli veel midagi, mida tahtsin Eesti reisist kirja panna ning siis meenuski, et külastasime paari päris omapärast söögikohta ning jõudsime ka kahte muuseumisse, kus me polnud varem käinud.

Esimene muuseum, kuhu suuna võtsime, oli Tallinna Automuuseum. Mäletan, kuidas ühel oma eelmistest Eesti reisidest nägime loomaaiast mööda sõites silti, kus lubati automuuseumi peatset avamist. Nüüdseks on uksed juba mõnda aega lahti olnud ning loomulikult pidin oma autoarmastajast mehe sinna juhatama. Lõpuks üks muuseum, kuhu ta tõesti tahtis minna.

Muuseum ise jätab selles mõttes soovida, et ega seal muuseumihõngu eriti pole - autod lihtsalt seisavad reas nagu kilud karbis. Iga auto eest võib leida ka tutvustuse, kuid minu jaoks jäi midagi ikka puudu. Kas või see, et oleks tahtnud autosid igast küljest uurida ja pildistada, kuid hetkel pole selleks lihtsat ruumi. Lugesin kodulehelt, et praegune asukoht ongi tõenäoliselt ajutine ning loodan, et neil õnnestub võimalikult ruttu endale püsiv maja leida.

Asi oleks seda väärt, sest autod ise on väga lahedad - ühes majas keskendutakse erisugustele nõukaaegsetele masinatele ja teisest võib leida eri maade ja ajastute toodangut.

Ilmselgelt meeldis mulle see nostalgiline pool, kust võis leida mitmeid Vene kultusautosid, rohkem.

Meie mõlema suureks lemmikuks osutus vana miilitsaauto, ehkki Abikaasa oskas mulle päris mitme auto kohta põnevaid lugusid rääkida. Soovitan kõigil naistel oma mees automuuseumisse kaasa võtta ja rääkima panna. See muudab asja kordades paremaks.

Teine muuseum, kuhu olin tahtnud juba ammu jõuda, oli Okupatsioonide Muuseum. Jah, olen ise küll ajalugu õppinud, aga seal polnudki veel käinud. Nüüd sai see siis lõpuks tehtud ja mulle väga meeldis. 

Püsiekspositsiooni kokkupanekule on võrreldes mitme teise ajaloomuuseumiga suhteliselt vaba käega lähenetud ning see muudab kogu näituse ka mitte just maailma suurimale ajaloohuvilisele kergesti seeditavaks ja põnevaks. Olen Rauno seltsis korduvalt muuseumis käinud ja üldjuhul hakkab tal ruttu igav, kuid OM-s jätkus meile mõlemale vaatamist ja uurimist.

Suur Lenin, väike mina

Kõige rohkem meeldisid mulle kaks elementi - õnnetu välimusega paat, millega tahtejõulised inimesed omal ajal isegi Rootsi välja jõudsid ning kõikjale laiali paigutatud kohvrid, sümboliseerimaks neid hirmu ja ebakindlusega täidetud aastaid meie ajaloos, mil tuli pidevalt valmis olla selleks, et homme võib olla minek. 

Söögikohtadest proovisime kahte meile täiesti uut restorani, mis mõlemad paiknevad kesklinnast eemal.
Esiteks käisime õhtustamas Mustamäel sel suvel avatud ja väga populaarseks saanud Umamis, mis on saanud oma nime inimese viienda maitsemeele järgi ning just maitserikkust nad oma klientidele lubavadki. Koht ise oli väga mõnus, eriti see maja ja õunapuuaed. Õhtu oli aga külm, mistõttu õues istumisest poleks midagi välja tulnud. Ent tõenäoliselt oleks just see Umamist saadud kogemuse minu jaoks kraadi võrra erilisemaks muutnud. 

Söögi osas jäime eri arvamustele. Mina valisin "Katkise koha" ja jäin sellega väga rahule, Abikaasa võttis aga searibi ja talle ei meeldinud üldse. Probleem polnudki niivõrd lihas kui liiga eksootilistes lisandites. Mul tuleb tulevikus kindlasti kõvasti vaeva näha, et teda sinna tagasi meelitada. Ise läheksin küll rõõmuga uuesti, vaatamata sellele, et teenindus jättis kohati soovida.

Foto: Balticguide

Parima söögikogemuse pakkus sel korral hoopis Õismäel paiknev Talleke ja Pullike, ehkki see oli seal ka ainus asi, mis hea mulje jättis. Teeninduse osas andis keelebarjäär k õ v a s t i tunda ning restorani välimus, eelkõige see ruum, kuhu meid paigutati, ei sobinud minu maitsega kohe üldse. Eriti keeruline oli joogipoolise tellimine, sest paistis, et neil on kõik vähegi joodavad asjad otsas. Aga mehed said väga maitsvat (ja õige küpsusastmega!) liha ning ka mina jäin oma kalavalikuga rahule, ehkki "Katkine koha" suutis rohkem üllatada.

Nii palju siis meie seekordsest Eesti suvest. Nüüd tagasi olevikku.