Esimene koht, kus kaamera välja võtsin, sest ümbrus lausa sundis selleks, oli Haapsalu. Veetsime seal Võru seltskonnaga nüüdseks traditsiooniliseks muutunud kokkutulekut ning kell oli juba päris palju, kuid tookordne öö oli lausa maagiline - tuulevaikne hämarus, täiskuu ja udu.
Järgmisel päeval sõitsime tagasi Tallinnase ning seal olles sattusin oma õe ja tema lastega Suurupisse mere äärde jalutama. Ilm oli selline, et kohe-kohe tuleb torm ning korraks tundus, et jäämegi äikese kätte, kuid õnneks oli tegu valehäirega. Natuke märjaks saime küll.
Oma esimese Eesti nädala lõpus sõitsime Põhja-Eestist ära lõunasse, et käia külas minu emal ja R. vanavanematel. Võru-Valga maantee pakkus toredaid elamusi, olles korraga nii unustatud kui elav. Samas meenutab iga sealne kilomeeter mulle lapsepõlve, eriti alguse poole, seega minu jaoks on tegu sellise magushapu seguga nostalgiast, igatsusest ja ilust.
Tagasiteel viisin Abikaasa Nurssi, kus veetsin lapsena mitmed oma suved. Jalutasime Hinni kanjonis, mis nüüd tundub nii pisike ja hoopis teistmoodi. Aga mõnus oli midagi ajalises mõttes nii kauget oma teise poolega jagada.
Meil oligi selline lahe road trip, mille jooksul jõudsime üles leida hulgaliselt põnevaid ja vähem põnevaid lapsepõlvemälestusi ning saime need üksteisele edasi kinkida.
Napilt enne kojusõitu pöördusime tagasi Tallinnase ning Härra mõtles välja sellise hea plaani, et võiksime meie viimasel õhtul Hara allveelaevabaasi külastada. Mina sattusin ideest loomulikult vaimustusse, sest mis võiks olla ahvatlevam kui õnnetud varemed pluss meri ja päikeseloojang.
Kahjuks jäime umbes pool tundi selles mõttes hiljaks, et päike kadus j u s t siis metsa taha ära, kui autost välja astusime. Tee sinna oli igatahes põnev - tihe mets, tihe mets ja siis äkki oledki kohal.
Kui keegi oskab sellest äärmiselt huvitavast ja kontrastiderohkest paigast midagi rohkemat rääkida, võib mulle julgelt kirjutada.
No Comments Yet, Leave Yours!