Võimaluste turg

Mikkelis toimus täna selline tore üritus nagu Mahdollisuuksien tori, mis olekski otsetõlkes võimaluste turg. Esindatud olid erinevad organisatsioonid ja ühendused, mis siin tegutsevad, sealhulgas ka Mikkeli Eesti Klubi.

Kõigile osalejatele anti üks lauake, mille meie katsime traditsioonilise pitslinaga. Panime püsti lipu, sättisime paika mõned Eestit ja eesti keelt tutvustavad materjalid ning pakkusime kiluvõileiba, kama ja kodust moosi.
Jäi mulje, et rahvale meeldis küll, eriti hästi läks peale vürtskilu, mida oli kõige mugavam suhu pista. Lootsin tegelikult, et rohkem inimesi julgeb proovida meie keerulise Õ-tähe hääldamist, kuid soomlased on nagu eestlasedki, piiluvad kaugemalt, et mis seal laua peal paistab, söandamata lähemale astudagi. Ja kui tullakse, siis pigem ikka kiirelt midagi maitsma, mitte mängima.

Minu jaoks oli see üsna uudne kogemus ja sain sellest ainult positiivseid emotsioone. Hea oli kuulda, et enamik meiega juttu ajanud soomlasi oli korduvalt Eestis käinud ja sugugi mitte ainult Tallinnas. Uuriti meie muuseumide kohta, kiideti vanalinna jne.
Üllatas see, et päris mitu inimest oskas täiesti arvestataval tasemel eesti keelt, mõni rääkis, et kodus loetakse ka eestikeelseid raamatuid jne. Teeb südame soojaks, et ehkki Lõuna-Savos elab ainult nelisada-viissada eestlast, pole meie keel ja kultuur kohalikele sugugi tundmatu.