Peredraama

Appi, mul on maailma kõige normaalsem abikaasa, päriselt. Vaatasime siin keset ööd mingit ma-ei-maga-nüüd-vähemalt-kolm-ööd-stiilis õudukat, mis rääkis ühest äärmiselt jubedast peeglist ja siis, kui umbes poole filmi pealt korraks pausile panime, otsustas ta mu lihtsalt sülle haarata ja magamistuppa vedada.
Miks sinna? Sest seal seisab meie kodu suurim peegel, mille ajalugu ei ulatu küll 18. sajandisse (nagu filmis), vaid hoopis IKEA ladudesse, kuid piisas sellestki. Kõik karvad tõusid püsti.
Ja nii sundiski R. mind sinna vaatama, tehes samaaegselt mingeid jubedaid hääli (à la "Sõrmuste isanda" Gollum). Lisaks sellele, et sealt paistsid minu sassis juuksed ja hirmust valge nägu, hüppasid mulle korraga pähe kõikvõimalikud ideed sellest, kuidas filmis nähtud peegel meie magamistuppa võiks jõuda. Või kuidas meie IKEA peegel samamoodi kurjuse poolt üle võetaks ja see meile ühekaupa otsa peale teeks.

Film, mis selle väga traagilise olukorra esile kutsus, oli "Oculus". Imdb annab hindeks ainult 6.5, mis on õudusfilmi kohta täiesti arvestatav, kuid julgen väita, et see on tegelikult rohkem väärt. Vähemalt minul võttis küll une ära, olgugi et lõpp oli - nagu ikka - algusest märksa nõrgem.

 PS. Siiani pidasin kõige hullemaks õudukaks "Sinisteri", kuid "Oculus" ei jäägi palju maha.