27. august 2014

Kodumaalt tagasi kodus

Olime nii kaua Eestis, et mingil hetkel tundus juba, justkui elaksingi jälle seal. Ent viimastel päevadel kippus koduigatsus vägisi peale. See on naljakas, kuidas Soomes olles mõtlen sageli Eestist kui maailma kõige kodusemast paigast, kuid seal viibides teadsin kohe, et ei, kodu on ikkagi mujal.

Eestis leidub küll piisavalt sellist - inimesi, nostalgilisi tänavaid, tuttavaid poode, ilusaid mälestusi jne -, mis võiks mind seal hoidagi, kuid mul tuleb leppida tõsiasjaga, et praegusel hetkel paiknevad kõik meie elu armsad pisiasjad siin Mikkelis.
Nendest rääkides meenub kohe, kuidas Eestis viibides meie tekki igatsesin. Sellist tekki, mille sisse saaksime end samaaegselt ja ilma suurema tülita kerra tõmmata. Seegi on üks imeväike, kuid siiski oluline osa kodutundest.

Soome on ikkagi muutunud minu pärisosaks. Isegi juhul, kui kunagi tagasi Eestisse koliksin, ei kujutaks ma enam elu ilma Soometa ettegi. Ilma soome keele, kultuuriruumi, siinsete inimeste ja looduseta.
Soomes on teistmoodi ka see, et kõik on minu jaoks lahtine, üheaegselt nii segane ja hirmutav kui põnev. Eestis vajun koheselt minevikku, sest igal nurgal vaatab vastu mõni tore lugu - polegi oluline, millisel kujul.
Hõljuksin seal justkui mingis imelikus mullis, kus tulevikku polegi olemas, ainult olevik ning minevik. Ja sinna viivad ka kõik jutud ja teed. See on omamoodi mõnuski, kuid sellist minevikurohtu tuleks annustada vaid väikestes kogustes, muidu võib pähe hakata.
Lapsepõlveradadel Nursis
Eriti meeldivad mulle Eestis need teatud kohad, kus tundub, et aeg ei liigu üldse edasi. Et iga asi ja isegi lõhn püsib alati omas nurgas ning ootab. Inimesed kasvavad, muutuvad, käivad ära, kuid nendes kohtades võib argielu lihtsalt ära unustada ja ajas tagasi minna.

Minu jaoks on selline paik emakodu Võrumaal, ehkki ta on seal jõudumööda remonti teinud ja nikerdanud. Kuid kõik tähtsamad asjad on ikka nii, nagu nad alati on olnud. Rauno rääkis, et temal on sama tunne oma vanaemasid külastades. Väikesest poisist on vahepeal mees kasvanud, kuid iga foto, küünlajalg ja karumõmm seisab (või istub) ikka seal, kus ta on aastaid seisnud.
Võib-olla just seetõttu on raske nendes kohtades käia. See tõmbab alati kõik minevikusooned korraga lahti. Hiljem ei tahaks jälle lahkuda. Sel korral, kui õnnestus mõnevõrra pikemalt Võrus püsida, ei suutnudki ma autoaknast emale lehvitades pisaraid tagasi hoida. Niivõrd raske oli see ärasõit.

Vanade sõpradega kokku saades tuli mitmel korral jutuks see, kuidas ma nende viimaste aastatega muutunud olen. Tegelikult öeldakse, et Abikaasa on mind muutnud ja üldise arvamuse kohaselt ikka paremas suunas.
Ma ei vaidlegi vastu, ehkki usun, et kui üks varasem etapp minu elust oleks vahele jäänud, oleksin ilmselt üsna samasuguseks inimeseks kasvanudki, ka omapead. Küll aga olen saanud lahti sellest mustast maailmavaatest ja äärmiselt madalast enesehinnangust, mis mind mitu pikka aastat saatis. Selle eest võin tõesti oma abikaasat tänada, sest ta on toonud minu ellu toonud vabaduse (olgugi et abielule viidatakse sageli kui vanglale), ja siira, isegi lapseliku, õnnetunde.

Hetkel on jälle selline seis, et ma ei kujuta ettegi, mis homne päev toob ja kuigi see ei sobi absoluutselt minu iseloomuga, proovin seda aega hinnata. Täna õhtul lähen igatahes hea tundega magama.

Ja akna taga on sügis. Mõnus.

No Comments Yet, Leave Yours!