Kes sind on näinud

Jäin kuulama meie lugu. Tähendab, neid lugusid, mida oleme omaks nimetanud, on tegelikult mitu, aga ükski neist pole päris see. Sest just selle loo ajal ütlesime oma jah-sõnad.

Aeg on üllatavalt kiiresti edasi läinud, mõned pisiasjad hakkavad tasapisi juba tuhmumagi, kuid Allan Kasuki esituses kõlanud "Kes sind on näinud" (kusjuures loo valis tema ise, meie polnud seda varem kuulnud) ei lähe mul küll mitte kunagi meelest.

Umbes poole laulu pealt sattusin paanikasse ja püüdsin meeleheitlikult millelegi muule mõelda, sest tundsin, et hakkan kohe nutma. Mitte nii, nagu oleks kohane ühele elegantsele pruudile, vaid ikka korralikult. Ja ma tõesti ei tahtnud ülejäänud õhtut laiali jooksnud meigiga veeta.

Pärast seda, kui meie loo ka netiavarustest üles leidsin, olen seda ikka ja jälle kuulanud, ehkki midagi jääb alati puudu. Sest mulle tundub, et see lugu vajaks justnimelt meeshäält, aga sellist versiooni pole ma veel avastanud. Ent sellegipoolest on tegu ühega kõige ilusamatest eestikeelsetest armastuslauludest.

Sa oled mägi, mina veerev lumi.

Sa oled laulev laine, mina vaht.

Sa oled valvamine, mina uni.

Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.

Hell luule oled, mina jõhker tuul.

Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne

neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.

Sa oled tiib ja mina olen lend.

Sel lakkamatul sööstul läbi taeva

me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.

Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.

Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,

kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.

Sa sigined ürgelamuste soost.

Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad

pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.

Ma olen vaev ja sina oled troost.

Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.

…kaks sõna hääbumatust muinasloost…

Sõnad: Artur Alliksaar ("Lahkühtimine")

Abikaasa sõidab varahommikul nädalaks ära. Ilmselt just seetõttu see lugu mulle just täna meelde tuligi. Viimati olime nii pikalt lahus siis, kui veel eri perekonnanimesid kandsime. Kummaline mõelda, et varem oli terve nädala koosveetmine meile midagi erakordset, nüüd on vastupidi.