Kes sind on näinud

Jäin kuulama meie lugu. Tähendab, neid lugusid, mida oleme omaks nimetanud, on tegelikult mitu, aga ükski neist pole päris see. Sest just selle loo ajal ütlesime oma jah-sõnad.

Aeg on üllatavalt kiiresti edasi läinud, mõned pisiasjad hakkavad tasapisi juba tuhmumagi, kuid Allan Kasuki esituses kõlanud "Kes sind on näinud" (kusjuures loo valis tema ise, meie polnud seda varem kuulnud) ei lähe mul küll mitte kunagi meelest.

Umbes poole laulu pealt sattusin paanikasse ja püüdsin meeleheitlikult millelegi muule mõelda, sest tundsin, et hakkan kohe nutma. Mitte nii, nagu oleks kohane ühele elegantsele pruudile, vaid ikka korralikult. Ja ma tõesti ei tahtnud ülejäänud õhtut laiali jooksnud meigiga veeta.

Pärast seda, kui meie loo ka netiavarustest üles leidsin, olen seda ikka ja jälle kuulanud, ehkki midagi jääb alati puudu. Sest mulle tundub, et see lugu vajaks justnimelt meeshäält, aga sellist versiooni pole ma veel avastanud. Ent sellegipoolest on tegu ühega kõige ilusamatest eestikeelsetest armastuslauludest.

Sa oled mägi, mina veerev lumi.

Sa oled laulev laine, mina vaht.

Sa oled valvamine, mina uni.

Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.

Hell luule oled, mina jõhker tuul.

Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne

neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.

Sa oled tiib ja mina olen lend.

Sel lakkamatul sööstul läbi taeva

me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.

Vist oleks õigem öelda – näinud kõik.

Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,

kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.

Sa sigined ürgelamuste soost.

Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad

pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.

Ma olen vaev ja sina oled troost.

Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.

…kaks sõna hääbumatust muinasloost…

Sõnad: Artur Alliksaar ("Lahkühtimine")

Abikaasa sõidab varahommikul nädalaks ära. Ilmselt just seetõttu see lugu mulle just täna meelde tuligi. Viimati olime nii pikalt lahus siis, kui veel eri perekonnanimesid kandsime. Kummaline mõelda, et varem oli terve nädala koosveetmine meile midagi erakordset, nüüd on vastupidi. 

Kui tahaks öelda kõike ja mitte midagi

kord oli kindlus
neli seina
minu oma Hiina müür
tükk vana võsa
kilomeetri jagu kraavi
veel pahna

kõige selle taga mina
kuradi õnnelik

Artur Alliksaarelt

Heitsin hiljuti pilgu sajale parimale meie luulepärlitest ning märkasin, et sinna oli sattunud päris mitu Alliksaare luuletust. Minu meelest on tegu ühe parima eestlasest luuletajaga läbi aegade.
Muide, esikoht selles nimekirjas kuulubki Alliksaarele, tema "Ajale". Nii et vaadake mõnuga ETV ekraanil igaõhtuselt jooksvat paremikku meie luulest.

Lisan siia mõned enda lemmikread Artur Alliksaarelt:


„Antidolorosum“


Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.


Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.


Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.


Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.


„Aeg“



Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.



"Kõik on kõige peegeldus"


Iga hääletult hävinev silmapilk
on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
Vood voolavad hoogsalt,
nad iial ei peatu,
ja kaasa peab minema veaga ja veatu;
ja helisev hardus ja vabisev valu
veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
Ja ihalus lahtub
kesk musta vahtu…
Vaevalt midagi riivad
ja juba see möödub,
ja kõik su võidud sul peost on löödud.
Nagu vihm, mis ei lakka,
on silmapilgud.
Neid sajab ja sajab,
ja sildadelt tilgub.
Ja kõik on tume
ja kõik on lige.
Aeg irvitab
nagu hambutu ige.
Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata,
ja väsinult surra
ja jällegi alata…

Üks saar

sinu nägu, mis kui marmor säras
on minust kustunud
vastik punane, mida ojades voolab
kinni, ei teagi, kas endas või sinus
punasest saab pimedus ja musta me upume
ja ma vabanen
v a b a n e n

"Shutter Island" on minu meelest üks täiesti geniaalne film, mis tagas mulle üle pika aja ühe äreva ja veidrate unenägudega täidetud öö. Sellised ööd jäävad meelde.

Ja pauhhti Läti ajalugu õppima.

Milleks on vaja luulet (Jürgen Rooste)

milleks on vaja luulet
ma küsin – milleks
 
kas luule lepitab
meie lahkuläind vanemad
tipa-tapa käekestest kinni
ilusti jälle kokku
nii nagu see alati on läind
nagu see ikka on käind
linnulaul ja päiksepaiste
 
milleks on meile vaja luulet
 
kas ta aitab kuidagi
alkoholist loobuda
jumalperse küll
ma ütlesin ”alkoholist loobuda”
milleks sellest loobuda
see on meie rahvuslik eripära
trademark kõvem kui ”welcome to estonia”
i will motherfuckin’ phone ya
siis läeme baari
 
juba hemingway teadis 
et igas maailma sadamas
on üks eestlane
end põhja joond
end ankruks joond
 
milleks on meil vaja luulet
 
kui me emad stardivad 
alkonautidena öhe
või sumbuvad töhe
meie ja nende vahele 
jääb lõhe
ja antidepressandid ruulivad
kastreeritud universumis
 
milleks on vaja luulet
 
kasse kotib kedagi
kui persetäis idioote
kirjutab ilusaid hämaraid sõnu
et sõda on paha
ärge pidage sõdu
jääb siis keegi tapmata
 
et raha on paha
jätan täna sürreaalses superhüpermegamarketis käimata
 
milleks on vaja luulet
 
kas ta maksab mu üüri
ja käib minu eest tööl
ja mõtleb välja
kuidas ma saaks
oma naisesse taas armuda
kas ta peletab nälja
ja hoiab mind purjus ööl
linna pääl 
ja mil ma olen maas
ja löödud
ja möödujad ei peatu
kas ta aitab mind jalule
 
teisalt
milleks on vaja eesti riiki
eesti riik on nagu grafomaani luule
tuulemaa jah tänan-palun aidaa
puhuge mind siit minemaa
ja pangad on nagu klassikute
kuldaväärt luule ja
teadlased nokitsevad oma riimide kallal
sotsioloog otsib 
allitereeruvaid sõnu et
uduuuringuisse hinge
puhuda
jah ja seks on nagu luule
korralikus kepis on kõvasti
neljajalgset trohheust
profisporti kirjutatakse 
eleegilises distihhonis
 
ma küsin milleks
milleks
on meile vaja luulet
 
ma küsin seda endalt ja sellelt tüübilt
kes tööks peseb autosid
ja sellelt ilusalt
välismaise kultuuriinstituudi tibinalt
kes luuletajaid maale toob
ja homotelediktorilt ilusas ööklubis
neoontulede valgel
ma helistan erootikatelefonile ja
lukuabisse
ja küsin milleks on meile vaja
 
luuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuulet
 
kuulake mis nad mulle vastavad
kuulake ise
see on juba peaaegu luule
see on peaaegu 
underi stroofide vääriline
 
jah tõesti 
milleks

Luuletus Jürgen Roostelt ("Ilusaks inimeseks").

Jan Kaus on ikka üks kuradi hea luuletuste esitaja,

geniaalne tüüp all around.

Meil on vaja varjudeloojaid, et mõista valgust. 

Vaatan emakeelse ülikooli 90. aastapäeva aktuse ülekannet.

Palju õnne, Tartu Ülikool, palju õnne, eesti keel! 

Karl Ristikivi "Ka sisaliku tee kivil jätab jälje"

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.



Sellest ilusamat luuletust lihtsalt pole.