Artur Alliksaarelt

Heitsin hiljuti pilgu sajale parimale meie luulepärlitest ning märkasin, et sinna oli sattunud päris mitu Alliksaare luuletust. Minu meelest on tegu ühe parima eestlasest luuletajaga läbi aegade.
Muide, esikoht selles nimekirjas kuulubki Alliksaarele, tema "Ajale". Nii et vaadake mõnuga ETV ekraanil igaõhtuselt jooksvat paremikku meie luulest.

Lisan siia mõned enda lemmikread Artur Alliksaarelt:


„Antidolorosum“


Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.


Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.


Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.


Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.


„Aeg“



Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.



"Kõik on kõige peegeldus"


Iga hääletult hävinev silmapilk
on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
Vood voolavad hoogsalt,
nad iial ei peatu,
ja kaasa peab minema veaga ja veatu;
ja helisev hardus ja vabisev valu
veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
Ja ihalus lahtub
kesk musta vahtu…
Vaevalt midagi riivad
ja juba see möödub,
ja kõik su võidud sul peost on löödud.
Nagu vihm, mis ei lakka,
on silmapilgud.
Neid sajab ja sajab,
ja sildadelt tilgub.
Ja kõik on tume
ja kõik on lige.
Aeg irvitab
nagu hambutu ige.
Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata,
ja väsinult surra
ja jällegi alata…