Loeng pole tegelikult päris õige nimetus, sest kõnelejate voorud olid väga lühikesed - igaühele oli ette nähtud 45 minutit, mille sisse tuli mahutada nii oma sõnavõtt kui ka küsimustele vastamine.
Viisime MEKi poolt Massole lilli ja tänasime teda osalemise eest. Oleks ütlemata tore, kui ikka rohkem ja rohkem Eestile olulisi inimesi Helsingist kaugemalegi jõuaks.
Masso rääkis propagandast ja infosõjast ning mina muutusin kohe nostalgiliseks, meenutades enda magistritööd. Tema lähenes sellele teemale küll pigem päevakajaliselt (Ukraina sündmused jne), kuid asja põhisisu on sama. Propagandavõtted pole aastakümnetega just palju muutunud, eriti kui jutt käib meie idanaabrist.
Lehitsesin hiljem oma tööd ja meenutasin neid aegu, kui kartsin, et see ei saa mitte kunagi valmis. Kõiki neid unetuid öid ja seda, kuidas kuu enne esitamistähtaega uskusin siiralt, et võin ühel hetkel südamerabanduse saada. Ma isegi ei mäleta, mitu korda selle ikkagi enam-vähem sajaleheküljelise töö lõpuks läbi lugesin, aga usun, et paari peatükki võinuksin lausa peast tsiteerida.
 |
| kehtib ka magistri puhul |
Seda naljakam/traagilisem oli kaitsmine, mil sain teada, et vaatamata korduvale ülelugemisele ja toimetamisele oli sinna ikka paras hulk vigu sisse jäänud. Eelkõige siis tähevigu, aga ka muud.
Kohe, kui kaitsmiselt koju jõudsin, lugesin kogu töö uuesti läbi ja oleksin tahtnud karjuda - vead, vead, vead. Muidugi enamik neist olid sellised lollid tähelepanematusest tulenevad apsakad – pigem kosmeetilised, mitte sisulised.
See on ju tavaline, et loed ühte teksti muudkui uuesti ja uuesti ja lõpuks ei suuda enam tähtigi normaalselt eristada, sest kõik sõnad on juba ette teada. Selles faasis on väga raske vigu märgata. Pärast kaitsmist oli minu pilk aga äkitselt väga selge.
Keerlesin vihaselt voodis, kujutledes, kuidas see töö netti üles läheb ja mu elu ära rikub. See ülidramaatiline ahastus ei kestnud aga kaua, sest mul lihtsalt polnud aega ennast sellega piinata – kaitsmine ja meie pulmad toimusid vaid paaripäevase vahega.
Nüüd tundub tollane paanika koomiline, eriti arvestades, et kaitsmisel hinne palli võrra tõusis ning neid kraaditöid, mida eraldi artiklite või raamatutena välja ei anta, viitsivad väga vähesed inimesed avada. Vaatasin kohe üle, mitu korda nende paari aasta jooksul minu tööd on vaadatud – 176. Ja need on ju vaid klikid, mitte tegelikud lugejad, kelle hulk on tõenäoliselt imeväike.
Ent tänane päev oli mõnus. Ei mäletagi, millal viimati mõnel loengul käisin, rääkimata sellest, et need olid minu esimesed soomekeelsed loengud.
No Comments Yet, Leave Yours!