Killukesi argipäevast

Meil on hetkel tulevik nii lahtine, et see ei lasknud mul öösel magadagi. Muudkui mõtlesin, et kuhu me küll edasi lähme, kuna kolime jne.

Rauno on juba mõnda aega sobivaid praktikakohti vaadanud ja siiani on tulemused pilti pigem süngemaks muutnud, mitte vastupidi. Soomes on praegu majanduslikult väga rasked ajad, seega palgalise praktika leidmine on keeruline. Eile kaalusime täitsa tõsiselt, et jätame siis suveks selle Mikkeli korteri veel alles, et abikaasa saaks iga päev enam-vähem 150 km kaugusele tööle sõita (muidu oleks veel palju rohkem seda maad).

Täna avastas Rauno aga sellise tööpakkumise, mis oleks talle just ideaalne. Sobib nii asukoht kui ka aeg ning boonusena on see firma Eestiga seotud (st eesti keele oskus oleks suur pluss). Hetkel tundub, et kõik on võimalik, aga nüüd tuleb meil jaanuarikuu lõpuni hinge kinni pidada ja palvetada, et ta selle koha päriselt saaks. See lahendaks enam-vähem kõik meie lähitulevikuga seotud mured. Alles sügisel tuleks jälle mõelda, et mis edasi saab. Selline see eluke praegusel hetkel lihtsalt on.

Muuseumis oli täna üks eriliselt efektiivne päev. Pildistasin üles 100 mütsi, millest enamik meie maikuus avatavale näitusele peaks jõudma. Mütside pillerkaar on igatahes lai. Leidsime ka ühe 1838. aastast (st Mikkeli asutamisajast) pärineva karvamütsi, millele kavatseme näitusel aukoha anda. Muidu on see üsna halvas seisukorras, aga otsaesist kaunistab uhke aastaarvuga märk, mis ei lubanud seda kappi tagasi panna. See on kogu muuseumi kõige vanem müts.

Vaatasime Raunoga paar päeva tagasi kiidetud "Adele'i elu 1. ja 2. peatükki". Jah, see on üks ebatavaliselt realistlik ja stereotüüpidest vaba armastuslugu (mitte selline, mida kogu perega vaadata, sest pikad ja v ä g a detailsed seksistseenid on k-16 vanusepiirangu igati ära teeninud), kuid minu jaoks jäi midagi puudu. 

Võib-olla ootasin liiga palju, sest seda filmi on taevani kiidetud ("Adele'i elu" valiti ka Eesti levifilmiks 2014). Ma ei mäleta, et mulle oleks midagigi negatiivset silma jäänud.

Meeldejääv on see lugu küll. Selline teistsugune ja esteetiliselt nauditav filmikogemus, mis aga minu parimate edetabelisse ei pääse. 

Aga ühe asja eest olen Adele'ile tõesti tänulik. Selle mõnusa stseeni ajal tantsis ta minu uue lemmikloo järgi: