Lapsepõlvest, rahast ja ühest heast raamatust

Mõni aeg tagasi jagasid mitmed blogijad enda lapsepõlvemälestusi. Tähelepanu keskpuntkis oli raha ning see, kas ja kui palju selle olemasolu või nappus last mõjutab. Mõistagi hakkasin minagi oma lapsepõlve meenutama. Ja täiesti kogemata sattusin samal perioodil kuulama Jeannette Wallsi "Klaaslossi", millest paremat teost selle teema avamiseks annab otsida.

Minu lapsepõlv möödus Võrus ning mul tuli leppida ühe vanemaga. Alguses oli isa küll rohkem või vähem meiega ühenduses, kuid pooljuhuslikud külaskäigud ning vabatahtlik-sunniviisilised kingitused ei muuda kedagi lapsevanema tiitli vääriliseks. Täpselt ei mäletagi, millal temaga viimati rääkisin, aga pakun, et sellest on vähemalt 15 aastat. Kasvatas mind ikkagi ema üksi.

Nagu tolle aja (90ndad ja 2000ndate algus) puhul tavaline, polnud meil raha kunagi palju ja alati tuli säästa. Õnneks on minu ema meisterlik kodukokk, kes suudab peaaegu et mitte millestki piduliku õhtusöögi valmistada. Nälga ei tundnud ma mitte kunagi.
Emm on mul selline, et materiaalsetest asjadest ta eriti ei hooli. Kui on valida, siis praktiline võidab trendika. Enamiku riietest ostsime kaltsukatest, mida Võrus leidus küllaga, ning sageli õmbles emm ka ise. Täna oskan seda hinnata, aga lapsena elasin teatud asjade puudumist raskelt üle. Pahatihti lunisin seni, kuni emm nõusse jäi. Et ta iseendale mõne uue ja kalli asja oleks lubanud, ma üldse ei mäletagi. Ilmselt just seetõttu, et kui seda rahanatukest vahetevahel üle jäi, kulus see minu soovidele.

Ei saa muidugi väita, et k õ i k olid vaesed, sugugi mitte, aga minu lähemas sõpruskonnas polnud keegi teistest tähelepanuväärselt rikkam. Korter oli meil vanaaegne, täis nõukaaegset mööblit, ent ma ei osanud seda häbeneda, sest minu sõprade kodud olid laias laastus samasugused. Ehk oligi meie korter tagasihoidlikum, aga külalisi käis mul kogu aeg. Emm naerab vahest, et kõik hoovi lapsed olid natuke ka tema omad.
Ükski sünnipäev ei jäänud raha pärast pidamata. Laual olid lihtsad kodused söögid, aga meie kambas ei pirtsutanud toiduga mitte keegi. Tahtsime hoopis playbacki korraldada ja esineda, tantsu lüüa ning mängida. Toit ja isegi kingitused olid selle kõrval vähetähtsad.

Teismeeas hakkasin raha varasemast enam väärtustama. Eriti häiris mind see, et meil polnud kodus arvutit, mille sain oma sõprade seas vist tõesti viimasena. Õnneks tegutses linnas mitu internetipunkti, ehkki suurema osa ajast istusin netis (vägisi torkab pähe tollaste modemite krigisev hääl) ikka sõprade juures. Näiteks Pinginaabri viielapselises peres oli arvuti kasutamiseks kindel järjekord, kuid sellegipoolest jagasid nad oma aega lahkelt ka minuga. Ühel hetkel toimus murrang – kui varem mindi pärast kooli esimesel võimalusel mõnele sõbrale külla, siis hiljem kiirustati hoopis koju tšättima. Kuna minul kodus arvutit polnud, elas ka see külaskäimise komme kauem.

Aga ka minul oli asju, mida uhkusega teistele näitasin. Kohe meenuvad punased lakk-kingad, mida kandsin ka siis, kui need mulle enam kuidagi jalga ei tahtnud mahtuda. Paarilt sünnipäevapeolt tulin koju ja asusin, nutt kurgus, lõhkiseid varbaid tohterdama. Mis seal ikka, ilu nõuab ohvreid (käisin siis esimeses klassis). Või valge Nike'i koolikott, mida emalt pikalt nurusin. Kui ihaldatud koti lõpuks endale sain, käisin sellega igal pool. See polnud minu silmis tavaline seljakott, vaid aksessuaar. Sellesse nimekirja kuulusid ka uhiuus muusikakeskus, Saksamaalt kingituseks saabunud Ken-nukk, empsi tehtud nukumööbel jne.

Mulle tundub, et tänapäeval pole riiete päritolu enam üldse nii tähtis. Käsitöö on moes, kaltsukad on ägedad ja ka brändidel pole midagi viga. Pigem peetakse lugu stiilist/kvaliteedist, mitte rahalisest väärtusest või firmamärgist. Tollal see päris nii ei olnud. Eesti oli lõpuks vaba ja äkitselt ilmusid poeriiulitele ENSVs raskesti kättesaadavad välismaised bränditooteid, millest kujunesid teismeliste seas omamoodi staatusesümbolid. Mõni popp tüüp oli üleni sama brändiga kaetud, sokkideni välja. Sotsiaalne surve pole aga kuhugi kadunud, vaid lihtsalt teisenenud. Usun, et tänapäeva teismelised võrldevad näiteks nutitelefone jms.

Mingit regulaarset taskuraha ma ei saanud, pigem küsisin siis, kui vaja. Mulle see sobis ja ma ei tunne, et ma seetõttu rahaga ümber käia ei oskaks. Mida vanemaks saan, seda kokkuhoidlikumaks muutun. Kas või väike musta päeva fond peab olema kõrvale pandud.

Olen emale südamest tänulik. Vaatamata piiratud vahenditele ei jäänud ma millestki hädavajalikust ilma, kuid samas polnud mul võimalik saada kaugeltki kõike, mis pähe tuli.
Mäletan, et lapsena oli mul selline naabritüdruk, kes ei mahtunud oma tuppa äragi, sest seal oli nii palju mänguasju. Tollal tundsin kahtlemata kadedust, aga samas ei osanud ta ise neid uhkeid Barbiesid ja mänge, millest teised unistasid, hinnata. Enamik neist vedelesid unustatult põrandal hunnikus.
Mul oli küll vähem asju, aga samas oskasin ka vähemast rõõmu tunda – pärast vihma võilille-nukkudele soenguid teha, hobusena mööda õue ringi kapata, võsas hoovi poistega sõda pidada või varaste hommikutundideni turnikal nõida mängida. Ja see ei maksnud mitte midagi.

Keegi kirjutas, et vägisi jääb mulje, otsekui tuleksid kõik blogijad vaestest peredest. Kahtlustan, et rahateema läheb lihtsalt rohkem südamesse neile, kes lapsena ühest või teisest asjast puudust tundnud.

Raha on muidugi vajalik, aga kokkuvõttes teisejärguline. Loomulikult ei pea ma siinkohal silmas juhtumeid, kus lapsevanem ei tea, millest lastele süüa teha, sest isegi kuivainete kapp on tühi, ning tema lapsed kõnnivad veel südatalvelgi suvejalanõudes kooli. Sel juhul võtab raha või täpsemalt selle puudumine kogu tähelepanu, sest kui pole eluks hädavajalikku, ei jää aega üksteisele keskendumiseks.
Ma mõtlen peresid, kus võib-olla elatakse ajast ja arust mööbli keskel, kuid igaühel on voodi ometi olemas. Et kümne Barbie asemel on üks odavam nukk ning ehkki talvesaapad on kulunud, püsivad varbad soojas.

Vaesusest läbi lapse silmade räägib ka Jeannette Walls. Kui 2005. aastal ilmunud "Klaasloss" poleks memuaar, võiks arvata, et puruvaestes oludes veedetud lapsepõlve kirjeldav minategelane liialdab. Ent 1960. aastal sündinud Jeannette meenutab omal nahal kogetut (olgugi et siin-seal on mõned üksikasjad kindlasti ilukirjanduslikud, keegi ei saa oma lapsepõlve NII detailselt mäletada), kirjutades nii hea sulega, et raamatut on võimatu käest panna. Minu puhul tähendas "Klaasloss" ekstra pikki jalutusringe, sest ma ei suutnud kuulamist lõpetada.

Jeannette kasvas kuueliikmelises (isa Rex, ema Rose Mary, tütred Lori, Jeannette ja Maureen ning poeg Brian) Wallside perekonnas, kes alalõpmata kolis ning paaril korral lausa tänavale sattus. Sellise rahutu elustiili põhjustas eelkõige lennukate mõtetega, kuid alkoholilembene Rex. Isa lubas väikesele Jeannette'ile, et ehitab neile esimesel võimalusel uhke klaaslossi, millest saab perekonna päris kodu.
"Klaasloss" näitab tabavalt, kuidas laps vaesust tajub. Ja Jeannette'i puhul räägime me ikkagi ekstreemsest vaesusest – näljast, rottide ja madudega kooselamisest, ilma kütteta talvedest jne.

Lugu saab alguse New Yorgis, kus täiskasvanud Jeannette näeb takso aknast oma ema prügikastis sobramas ning teda valdab häbitunne, mille juured peituvad kauges lapsepõlves. Tänu sissejuhatusele saab lugeja ka loo kõige süngematel hetkedel toetuda teadmisele, et Jeannette'il õnnestub vaesuse nõiaringist viimaks pääseda.

Jeannette'i vanemad pole rumalad joodikud, nagu selliste lugude puhul tavaline. Rex on karismaatiline, kuid püsimatu ning igasuguste riiklike struktuuride (poliitikute, sõjaväelaste, politseinike, sotsiaaltöötajate ning isegi arstide) suhtes paranoiline, boheemlaslik ema Mary unistab aga kunstikukarjäärist – see on tema prioriteet number üks. Nad mõlemad ohverdavad enda ebarealistlike ideede nimel kogu pere heaolu. Näiteks Rose võiks päeva pealt õpetajana tööle asuda, kuid peab iga muud ametikohta allaandmiseks.
Lastel, kel pole võimalik joogiklaasi ääres või pintsel käes õhulosse ehitada, tuleb aga tõelises maailmas hakkama saada. Sageli peavad hoopis nemad oma ema-isa eest hoolitsema, näiteks teeb väike Jeannette juba kolmeaastaselt ise süüa.

Esialgu annab Jeannette vanematele, eeskätt probleemsele isale, kõik patud andeks, ning leiab isegi kohutavates tingimustes midagi, mille üle rõõmustada. Vanemaks saades näeb ta aga tühjadest lubadustest läbi ning üritab oma vanemaid parandada, tulemusteta.
Kusjuures vähemalt mulle jäi ridade vahelt lugedes mulje, et tegelikult ei heida Jeannette oma vanematele ette mitte vaesust, vaid hoolimatust. Seda, et kumbki neist ei tõstnud lapsi esikohale.

"Klaaslossi" muudab eriti sümpaatseks viis, kuidas autor oma vanemaid kirjeldab. Mitte kordagi kibestumuse või vihaga, ehkki põhjust oleks. Vot see alles on tingimusteta armastus.

Lisaks liigutavale perekonnaloole pakub "Klaasloss" kaudselt sissevaate selliste USA väikelinnade (näiteks Welch) siseellu, millest laiem üldsus midagi ei tea. Nende unustusehõlma vajunud ning armetu välimusega asulate elanike kõrvus kõlab American Dream utoopilise muinasjutuna.

Soovitan soojalt.

Mõned stiilinäited:

You should never hate anyone, even your worst enemies. Everyone has something good about them. You have to find the redeeming quality and love the person for that.

I never believed in Santa Claus. None of us kids did. Mom and Dad refused to let us. They couldn't afford expensive presents and they didn't want us to think we weren't as good as other kids who, on Christmas morning, found all sorts of fancy toys under the tree that were supposedly left by Santa Claus.
Dad had lost his job at the gypsum, and when Christmas came that year, we had no money at all. On Christmas Eve, Dad took each one of us kids out into the desert night one by one.
"Pick out your favorite star", Dad said.
"I like that one!" I said.
Dad grinned, "that's Venus", he said. He explained to me that planets glowed because reflected light was constant and stars twinkled because their light pulsed.
"I like it anyway" I said.
"What the hell," Dad said. "It's Christmas. You can have a planet if you want."
And he gave me Venus.

"Things usually work out in the end."
"What if they don't?"
"That just means you haven't come to the end yet."