Sara Nović "Girl at War"

Sara Novići 2015. aastal ilmunud debüütromaan jääb mulle meelde. Esiteks vedas autor mind ninapidi. Olin lugedes täiesti veendunud, et "Girl at War" põhineb tema enda elul, kuid eksisin.
Teiseks õppisin uut Jugoslaavia lagunemisega kaasnenud sõdade, eelkõige Horvaatia iseseisvussõja (1991–1995) kohta.
Lugu ise mingisugust ajalootundi ei sisalda, pigem põhineb Novići romaan emotsioonidel (head horvaadid, pahad serblased). Küll aga andis loetu kannustust netiavarustes surfata ning ennast harida. Minu senised teadmised Balkani poolsaare keerulise ajaloo vallas said kõvasti täiendust.

"Girl at War'i" keskmes on Zagrebist pärit Ana Jurić. Ajaga mängimine on võte, mis kas õnnestub või mitte, sest kui lugu liiga palju "hüppab", kipuvad tegelased võõraks jääma. Nović kasutab aega oskuslikult – kord saab sõna 10-, siis jälle 20aastane Ana. Muutus on järsk, sest nad elavad justkui kahes eri maailmas. Nautisin Ana lapsepõlvele pühendatud peatükke kokkuvõttes rohkem, aga kui natuke viriseda, siis kohati mõjub ka väikene Ana vägagi täiskasvanulikult.

Ana lapsepõlv saab paugupealt läbi, sest alanud sõda ei jäta tema perekonda puutumata ning ellujäämiseks tuleb võidelda.
20aastane Ana elab ja õpib Manhattanil, suutmata toimunut unustada. Mingis mõttes on tal lausa kohustus mäletada. Viimaks otsustab Ana, et parim viis edasiliikumiseks on sõita tagasi ja oma minevikule otsa vaadata.

"Girl at War" juhib tähelepanu muuhulgas sellele, kui hõlpsalt satub sõjapiirkonnas elava lapse kätte relv ja kui sügava jälje hirmu ja vägivalla taak jätab. Mälule kuulubki Novići romaanis põhiroll.

Ehkki lugu on kurb, ei nimetaks ma seda pisarakiskujaks. Sõjakoleduste kiuste toob "Girl at War" lugejani ühe südamliku perekonnaloo, näitab, kuidas tõeline sõprus ajahambale vastu peab, ning tekitab isu Horvaatia rannikut külastada.

Üks osa, mis mind häiris, oli lõpp. Vähemalt kuulates sai lugu väga ootamatult läbi ning õhku jäi terve hunnik küsimärke.

Mõned stiilinäited:

As a side effect of modern warfare, we had the peculiar privilege of watching the destruction of our country on television.

Some people say the Balkans is just inherently violent. That we have to fight a war every fifty years."
"I hope that's not true", I said.

As jarring as the guns were to the pale crowd before me, for many of us they were synonymous with youth, coated in the same lacquer of nostalgia that glosses anyone's childhood.

I knew in the end the guilt of one side did not prove the innocence of the other.

Pilt: electricliterature.com

Muide, Sara Nović on kurt ning sellest ka ühe huvitava artikli (What it's like to be a deaf novelist) kirjutanud.

My first novel has recently become an audiobook to which I will not listen. The characters have been assigned voices and accents and inflections that I’ll never hear. This is not a complaint, exactly; to have written a book that someone wants to publish in any and all formats is a writer’s dream. But to hold some disc or drive that contains a thing I made, transformed into a new thing I can no longer understand, is a predicament in which few writers find themselves.

Paneb mõtlema küll.