21. veebruar 2017

Pisut kurvameelsem "Rehepapp" ehk "November" (2017)

Kuuldes, et 2000. aastal ilmunud "Rehepapist" ("Rehepapp ehk november") tehakse l õ p u k s film, teadsin, et lähen seda suurel ekraanil vaatama. Kui veebruari alguses Eestis väikesel kultuurireisil käisin, kasutasingi võimalust "November" kinos ära näha.  Täiesti kogemata sattusime mingisugusele Raadio 2 eriseansile, niisiis juhatas filmi sisse Rainer Sarnet isiklikult.

Selleks ajaks, kui kinno pääsesin, olid lehtedesse jõudnud ka esimesed arvustused, mis minu esialgset vaimustust mõnevõrra maandasid, ent oma silm on kuningas. Intervjuude põhjal teadsin, et "November" pole "Rehepapp" ning näiteks A. Kukumägi soovitas raamatu enne kinno astumist üldse ära unustada. Lugesin "Rehepappi" ammu ning selle sisu uuesti üle ei korranud. Ometi mäletan, et raamatut lugedes sain päris palju naerda. On ju ka groteskne "Rehepapp" sünge sisuga, kuid A. Kivirähk suudab vist enam vähem igal teemal nii kirjutada, et saad küll mõistusega aru, et asi on halb, aga muigama ajab sellegipoolest.

Kivirähk ise ütles ühes intervjuus, et "Novembris" on raamatu põhiolemus ära tabatud. Ja kes olen mina, et temaga vaielda. Kui mõelda, mis on "Rehepapi" tuumaks, siis see kajastub ka ekraanil. Muuhulgas pärisorjadest eestlaste meelsus, uskumused ja morbiidne huumor, mõisahärrade ja kirikuga seotud stereotüübid jne – see kõik on ka "Novembris" olemas.


Samas oleksin tahtnud enam kivirähklikku "Rehepappi" ja vähem seda armukolmnurka, millele filmis rõhku pandi. Teatud kohad, kus liiga pikalt armunute valul peatuti, muutsid minu jaoks väsitavaks. Näiteks kratte oleks võinud minu poolest ikka tunduvalt rohkem näidata.


Tegelikult ma aga ei virise. Istusin kinos ja mul oli siiralt uhke tunne, et Eestis on selline film valmis tehtud. "November" on visuaalne maiuspala ning olen õnnelik, et see just mustvalgena sündis. Värvid ei sobi ju novembriga kuidagi kokku. Seda, et mul olnuks igav vaadata, ei juhtunud vist hetkekski. Ka siis, kui lugu ise parajasti oluliselt pinget ei pakkunud, sõin ekraanil toimuvat silmadega.

Eriti avaldasid muljet kratid, katk ja see, kuidas äratati ellu eestlaste vanad kombed, näiteks hingedeaeg. Näitlejatest paistis eriliselt välja Rea Lest ja tema Liina.
Kui õigesti mäletan, siis ühes EPLi arvustuses kritiseeriti seda, et filmis osaleb arvukalt tegelasi, kes tegelikult näidelda ei oska. Mulle nende tekitatud efekt just meeldis.

Soovitan ka neile, kes kunstilisi filme ei armasta, sest asi on vaimset ponnistust väärt.

2 kommentaari:

  1. Anonüümne22.02.17, 13:17

    Hmmm...olen nüüd kahevahel. Kui ma treilerit nägin, tundus mulle see film nii kuradi igav ja aeglane, et olin 100% kindel, et ma ei viitsi seda vaatama minna. Raamatut armastan väga ja olen seda kaks korda lugenud. Mitte et hiljuti lugema oleks sattunud, mõlemad korrad jäävad aastate taha, nii et sisu ma suurt ei mäleta.

    Et mitmest kohast on kuulda positiivseid emotsioone, siis äkki ikkagi peaks vaatama... Ma ei ole eriline must valge austaja. Ka mingi film, mis koosnes staatilistest must valgetest kaadritest (mingi paar aastat tagasi välja tulnud Siberi-teemaline Eesti film), mulle absoluutselt ei meeldinud, õnneks vaatasin telekast ja sain poole pealt kinni panna. Nüüd kardangi, et Novembriga oleks sama asi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "November" on aeglane, selles osas ma sind lohutada ei oska. Aga ometi pole see vaid kurb teekond aina sügavamasse masendusse, natuke saab naerda ka.
      Mulle õnneks mustvalged filmid meeldivad ja puhtalt visuaali pärast soovitaksin sul selle filmi ikka ära vaadata. Teleka ekraanilt need kaadrid ilmselt sama võimsalt ei mõju. Võta seda kui vabariigi aastapäeva projekti ja vea ennast kinno :)

      Kustuta