#EV100

Laupäev oli väga ilus. Kesk-Soomes paistis päike ning kohe hommikul tõi Iivo Niskanen soomlastele kulla koju. Armas, et ta seejuures oma medalit ka Eestiga jagas, rõhutades, et tema suuski määrib Are Mets.

Suurem osa päevast möödus köögis, sest ootasime külalisi. Mina olin juba ammu seda meelt, et tähistame suurelt nii Soome kui ka Eesti sünnipäeva. Soome pidulaua võttis enda kanda ämm, Eesti söömingu korraldasin aga hea meelega ise.
Õhtu oli lõbus, laud lookas ning muidugi jagus head ja paremat ka järgmiseks päevaks. Päris naljakas oli üle pika aja hommikusöögiks kartulisalatit vitsutada. Andis kohe tunda, et eelmisel õhtul peeti maha üks korralik Eesti pidu.
Õnneks ei jäänud kokkamine vaid minu õlgadele, vaid igaüks tõi midagi kaasa – singirullidest ahjukalani. Vaid üks asi jäi südant kriipima. Nimelt olid juba kolmapäeval meie kohalikus Tallinna poes kõik kilud otsas, mis tähendas, et 100 aasta juubel tuli ilma kiluvõileivata üle elada. Imelik, et aastapäevaks polnud korralike varusid hangitud, kuid kuna poe omanikud on vene, mitte eesti rahvusest, siis ilmselt ei pööranud nad sellele erilist tähelepanu.

Kuulasime presidendi kõnet ja vaatasime ka lavastust, sest NO99! Muidugi hõiskasin kõigile juba mitu nädalat tagasi, et sel aastal tuleb etendus kindlasti eriti vinge. Minu siinne pere ei tea sellest teatrist mitte midagi, seega lootsin, et saan neile head Eesti asja tutvustada. Ütleme nii, et pettumus oli suur. Lõpuks vaatasingi etendust üksi, sest teised andsid kohe alla ja ajasid niisama juttu.

Ma pole üheltki NO99 etenduselt pettunult koju tulnud. Mõned lavastused on kindlasti rohkem meeldinud, ent olen alati tundnud, et mind pannakse proovile ja igav pole küll kordagi hakanud. Tõenäoliselt oleks antud film mõnes teises kontekstis isegi toiminud, kuid ma tõesti ei suutnud keskenduda ja kaasa mõelda. Muusikaline pool meeldis, aga ülejäänu jättis külmaks. Ja mul on sellest väga-väga kahju. Ma ei tea, kas nüüd järelvaadates oleks lool teine maik, aga vähemalt hetkel pole selleks mingit isu.

"Rodeo", mille järgmisena käima panime, läks seltskonnale hoopis paremini peale.

Kirjutan üles ka meie menüü, sest kes teab, millal tahan meenutada, mida Eesti 100. sünnipäeval sõime:

pits viina ja/või pokaal šampust
ahjuhaug & -köögiviljad
külm hapukoorekaste
sibulaklops
heeringas hapukoorega
singirullid
täidetud munad
peedi-küüslaugusalat
kartulisalat
porgandisalat
tikuvõileivad musta leiva ja pasteedi/põdravorstiga
kamapallid
mustika-kohupiimakook
toorjuustukook EV100 logoga (see oli ühtlasi minu esimene ja viimane katse midagi suhkrumassiga kaunistada – tulemus jättis soovida ning närvirakke kulus üle ootuste palju)

Mõnusat järgmist sajandit, Eesti!