Kuidas aeg lendab

Peaaegu iga õhtu enne uinumist mõtlen, et homme kirjutan. Rääkida oleks nii paljust, kuid ometi jõuan punkti, kus kell on jälle kümme, leban voodis ja valvan meie pisipreili und.

Novembri lõpus jõudsin isegi nii kaugele, et võtsin tühja lehe lahti, sest plaanisin Mart Sanderi "Litsidest" kirjutada. Hoogu kogudes ja oma blogirulli kedrates avastasin aga, et ka Indigoaalane oli samal päeval "Litsidest" väikese ülevaate andnud ja kuna tema mõtted klappisid 90 protsendi ulatuses minu arvamusega, vajus motivatsioon nulli.

Seejärel tuli Õnnepalu "Ainus armastus", mis oli hea, aga hoopis teistmoodi. See polnud selline Õnnepalu, kellega olen harjunud. Arvustusi/esseid kirjutades oskab ja julgeb ta väga teravalt öelda. Mitte et Õnnepalu maailma muidu läbi roosade prillide vaataks, aga oma romaanides väljendub ta sageli nii poeetiliselt, et isegi kui teema on masendav, on tema mõtete vorm nii ilus, et neid on lihtsam alla neelata. Kahtlustan (võib-olla ekslikult, sest osa tekstidest, millest Õnnepalu kirjutab, pole mulle endale kätte sattunud), et nii mõnigi Õnnepalu essee on püsivama väärtusega kui neis analüüsitud teosed. Ta võtab teksti, nõela heinakuhjas, kuid analüüsib seda viisil, mis raputab tervet kuhja. 

Õnnepalu lugemine pakub mulle lausa teraapilist naudingut, mis teeb ka raske päeva, millele on eelnenud magamata öö, kohe mitu korda kergemaks.

Ja Urmas Oti dokumentaali vaatasin koos ämmaga ära. Talle oli see tõeliselt nostalgialaks, sest olgugi et ämm on peaaegu 20 aastat Soomes elanud, olid kõik need näod ja paigad ju tuttavad. Kersna on teinud väga hea saate, ehkki hinnang, mille ta Oti elule justkui andis – elas kord mees, kes jahtis kuulsust ja raha, kuid suri üksi, hinges kahetsus – jäi minu silmis natuke liiga lihtsakoeliseks. 

Igatahes see lõik, kus näidati viimast intervejuud juba väga haige Otiga, viis meid mõlemaid nutu äärele. Vastus küsimusele, mida talle tähendab kodulinn Tallinn, oli nii südantlõhestavalt aus, et jäi mind terveks ööks kummitama. 

See on lootus, et lootused täituvad. Ja siis et nad purunevad. Ja see on kõik. See on elu. Tallinn see ongi elu.

See blogi ei ole surnud, ent meie nüüdseks juba viiekuune preili on otsustanud, et teda lõunauned enam ei huvita, mis tähendab, et peaaegu iga vaba hetk kulub kodustele töödele. Juba pikalt olengi tahtnud kirjutada sellest, kuidas emaks saamine minu senise maailma pea peale pööras. Teen seda esimesel võimalusel.