Eks see ole loogiline, et kodutundest ja -igatsusest kirjutavad sageli just need blogijad, kes elavad välismaal. Minagi ei kippunud Eestis kodutunde tähenduse üle pikemalt arutlema, sest kodutunde loomine on oma kodumaal märksa lihtsam.
Kui rääkida linnadest, siis Tartus tundsin ennast kindlasti kodusemalt kui Võrus, ehkki need vähem kui sada kilomeetrit olid tegelikult tähtsusetud. Üks lühike bussisõit. Tund ja 15 minutit.
Tollal pidasin koduks mingit kindlat paika, näiteks minu lapsepõlvekodu Võrus oli ja on alati kodu. Tartu Pepleri tänava korteris tundsin ennast samuti täiesti koduselt, ehkki teadsin, et see on ajutine ja pidime iga päev palvetama, et uks kinni püsiks ning aknad eest ei kukuks. Seal oli hea olla. Pealegi saime elada minu lemmiklinna südames. Ometi kimbutas mind viimastel Tartu aastatel pahatihti koduigatsus.
Pärast seda, kui Rauno minu ellu tuli, sain aru, et kodu pole ainult koht, vaid see võib olla ka inimene. Mitte ükski korter, maja ega isegi linn ei suutnud teda asendada. Teate küll neid tuntud klišeesid, mida armastatakse raamituna seinale riputada. Home is where the heart is jne. Kui 2012. aastal oleks keegi sellise plakatiga minu ukse taha ilmunud, poleks ma ilmselt silmagi pilgutanud, vaid rahakoti välja otsinud. Just nii ma tundsingi.
Ehitasime ühist kodu, ehkki elasime üksteisest 500 kilomeetri kaugusel ja läks veel aega, enne kui me lõplikult kokku leppisime, et just mina olen see, kes teise riiki kolib. See kodu oli mõtteline, täis õhulosse ning lootusi. Ja muidugi kodutunnet.
Soomes mõistsin, kui palju rohkemat läheb tõelise kodutunde tekitamiseks vaja. Meil oli täiesti normaalne korter ning saime lõpuks, pärast kaheaastast kaugsuhet, koos elada. Ma ei suutnud aga pikalt mingisugust kodutunnet leida, kuigi ma tõesti üritasin. Nii elasingi oma kibeda pettumuse välja selle inimese peal, kes andis endast parima, et mind aidata.
Mikkelis sain aru, et kodutunne pole ainult hubane korter või see üks inimene, vaid tuttavad tänavanimed, pähekulunud poehinnad, eestikeelsed tv-kanalid, filmiõhtud sõpradega, sünnipäevadele (õigel päeval!) kohalejõudmised, hommikutundideni venivad jutuajamised jne. See teadmine, et mind oodatakse ka kusagil mujal kui kodus.
Materiaalses mõttes polnud ma kunagi varem nii mugavalt elanud, kuid sellegipoolest hakkasin Mikkelis kodu kui mõnusat eluaset alahindama. Tundus, et kui me vaid Eestisse koliks, oleks kõik kohe hästi. Eesti sümboliseeris minu jaoks kõike, millest Soomes pidevalt puudust tundsin. Sain aru, et olen blogile ideaalse nime valinud, sest rohi paistis alati mujal rohelisem.
Eestist unistan ikka, kuid Oksalas (loe: looduskaunis pärapõrgus) veedetud aeg, mil jäime ilma harjumuspärastest mugavustest, tõi mind tagasi maa peale.
Eile sai täis meie esimene kuu uues korteris ning nüüd oskan seda hoopis teistmoodi hinnata. Tunnen linnaõhust küll jätkuvalt puudust, aga see pole kõige olulisem. Selles pisikeses külakeses on kõik eluks vajalik olemas. Poodidest, raamatukogust ja kohvikust tähtsamakski pean aga seda, et me pole üksi. Rauno perekond on mõnesaja meetri kaugusel ning kuna ta on siin ka üles kasvanud, tuleb tänaval ikka ja jälle vastu tuttavaid nägusid.
Praegu mõtlen, et kodutunne on pühapäevane pannkoogihommik, kus sööjaid on nii palju, et kõik ei taha korraga laua taha ära mahtuda. See, et ma saan iga kell ämmale helistada ja ta endaga jalutama kutsuda. Et juuksuris käin meheõe juures ning mul on sõbranna, kellega veinitada ja Super Mariot mängida. Et vaid jalutuskäigu kaugusel on teised kodud, kuhu meid oodatakse. Et meil on väike aed, kus Äpu saab ilma rihmata joosta ja mina saan ürte kasvatada. Ja kuigi ka praegune kodu on ajutine, olen täna rahul.
Kodutunne pole midagi püsivat, vaid teiseneb ajas. Olgu selleks siis vanus, lapsed, abielu, lahkuminek, töökoht või elupaik, mis meid muudab – see, mida tähendab kodutunne, muutub koos meiega.
No Comments Yet, Leave Yours!