Traditsioon nimega Leo Moracchioli

Oma playlisti teise inimesega jagamises on minu meelest midagi väga intiimset. Meenub õhtu, kui Raunoga esimest korda üksteise lemmiklugusid kuulasime. Mina olin ühes toa otsas ja tema teises, mõlemal kõrvaklapid peas. Avastasime ehmatusega, et vähemalt muusikalises mõttes ei ühenda meid mitte miski. Minu playlist oli nagu puder ja kapsad – indie-folgist elektrooniliste biitide ja räpini. Aga kindlasti polnud seal rasket rocki. Raunol jälle oli jälle terve list täis vihaseid kitarrisoolosid ja möirgamist.

Noh, tol hetkel võinuks me alla anda ja oma teed minna, aga otsustasime, et erinev muusikamaitse pole dealbreaker. Aastate jooksul oleme kuidagi tahtmatult üksteise eelistusi mõjutanud ja saame suurema kaklemiseta ka ühiseid playliste koostada. Mina ei lisa sinna ühtegi ballaadi ja Rauno jätab välja need kõige rockisemad lood.

Samas juhtus varem sageli, et tulin koju ja korteri seinad värisesid, sest Rauno kasutas võimalust ja kuulas enda muusikat. 

"Palun pane see õudus kinni," oli minu tavaline reaktsioon.

Ajad on muutunud. Nüüd võib minna hoopis nii, et Rauno saab juba ukse taga aru, et naine kuulab rocki. Meie ellu on tulnud traditsioon nimega Leo Moracchioli.

Mäletan küll, et juba päris ammu üritas Rauno mulle Leost rääkida, aga mina ei kuulanud. Kui ta alustas juttu, et "Norras on üks äge tüüp, kes tuntud hittidest metal-kavereid teeb", kandusid minu mõtted automaatselt mujale. Kuni siis kunagi külas olles rääkis ta Leost Pinginaabrile, keda asi huvitama hakkas. Nii ei jäänud ka mul muud üle, kui eelarvamused kõrvale heita. Ja arvake ära, mida me järgmised k ü m m e tundi tegime? Leot kuulasime muidugi.

Traditsiooniks saan Leot kutsuda seetõttu, et ta annab igal reedel välja uue kaveri ning me vaatame värske loo ja video alati koos ära. Kusjuures Leo puhul on videod vähemalt sama põnevad. Esiteks suudab see mees enda nägu nii uskumatul kombel väänata-käänata ning teiseks esineb Leo videodes tihtipeale ka tema perekond – abikaasast ja pisikesest tütrest kuni kassini välja. Rekvisiitideks võivad olla päris pillid või näiteks nukumaja, vahet pole. Iga video loob mulje, et lugu on valminud mängleva kerglusega, ehkki tegelikult nõuab see roppu moodi vaeva. Juba 15aastaselt muusikukarjääri alustanud Leo teeb kõik ise, olgugi tegu kaveritega.

Leo muusika sünnib stuudios nimega Frog Leap Studios, mille ta ehitas oma kodu kõrvale. Sel on Youtube'is peaaegu 700 000 jälgijat.

Ja kuigi lives esineb Leo pigem akustiliste lugudega, on just metal-kaverid talle kõige rohkem kuulsust toonud. Kõige populaarsem on tema versioon Adele võimsast hitist "Hello", mida on Youtube'is vaadatud üle 13 miljoni korra.

Leo läbimurdelooks oli aga Lady Gaga "Poker Face":

Põhimõtteliselt suudab Leo ka kõige mõttetuma pop-laulu ägedaks võluda. Tal on salaretsept, ehkki leidub üksikuid lugusid, mida isegi tema esitus päästa ei suuda (Barbie Girl, Gangnam Style jms).

Veel mõned näited:

Ühesõnaga, või õieti kahesõnaga – olen fänn.