Killukesi Eestist II: miks ma armastan Lõuna-Eestit

Asi ei ole ainult selles, et ma olen Võrumaalt pärit või selles, et sealsetel külateedel ringi sõites tunduvad kõik need ääretult kummalised kohanimed ikkagi natuke tuttavad ja mitte ka selles, et just seal on üsna tavaline välja minnes täiesti juhuslikult mõnda vana sõpra kohata.
Lõuna-Eesti on lihtsalt n i i ilus ja mul on üks väike unistus. Suurem unistus on see, et me kunagi Eestisse tagasi kolime, aga väiksema unistuse juures mängib põhiosa üks pisike maamaja kusagil Võrumaa kuplite vahel. Vähemalt suviti tahaksin seal olla ja Soome korraks üldse ära unustada.

Igatahes jõudsin meie viimase Eesti reisi jooksul rohkem kui korra imestada, et kuidas Lõuna-Eesti mulle iga aastaga aina rohkem tähendama hakkab. Võimalik, et see on teatud koduse tunde vajakajäämisega seotud nostalgia, sest siin Soomes pole me veel seda õiget kodu leidnud. Isegi Võru linn hakkab mulle tasapisi jälle armsaks muutuma, ehkki minu elus oli vahepeal periood, mil ma sinna üldse minna ei tahtnud. Eks ma empsile sõitsin aeg-ajalt külla, aga need käigud piirdusidki kodus istumisega. Nüüd, mitu aastat hiljem, vaatan Võrumaad värske pilguga ja paratamatult avastan ikka ja jälle, kuidas sealsed paigad aitavad mul ajas tagasi minna ja meenutavad mulle lugusid, mida tahan Raunoga jagada.

Igatahes palus emm meil ennast Helmesse oma vanemate hauale viia, sest ta polnud sinna juba pikka aega pääsenud. Olime muidugi kohe nõus, sest minagi tahtsin näha, kus ja mis. Mõni kindlasti imestab, et kuidas ma enda vanavanemate hauale pole sattunud, aga kuna me kunagi ei kohtunud, pole mul nendega mingit isiklikku suhet tekkinud. Küll aga on mind kui vanaisa ja -emata kasvanud last terve elu sügav vanavanemate igatsus saatnud. Sellest ei saa ma ilmselt kunagi lahti, olgugi et vanust juba omajagu. Ent vähemalt paberil olen enda juured üles otsinud, sellest võib lugeda siin.

Lapsena olen ka Helme surnuaial käinud, aga see oli nii ammu, et ma ei mäleta seda. Nüüd sai see viga parandatud, kusjuures valisime täiesti kogemata sõiduks välja kogu Eestis veedetud nädala kõige mõnusama ja kargema talvepäeva.

Mind ajas kogu see ilu muidugi hulluks, sest teha oli palju ja pildistamiseks aega ei jäänud. Järgmisel ehk siis aasta viimasel päeval palusin Raunol ennast Suure Munamäe vaatetorni (PS. Miks see tädi seal alati nii kuri on?) viia, sest ma lausa pidin veel paari head klõpsu saama. Mul oli seljataga terve kuu muda ja pimedust, seega abikaasa isegi ei üritanud minuga vaielda, ehkki ta ise ärkas samal hommikul palavikuga ning torni üles ei tulnud.

Edasi sõitsime Roosisaare silla juurde, kust avaneb minu lemmikvaade Võru linnale. See on koht, kus üritan Võrru sattudes alati ära käia, ükskõik, mis ilmaga.

Ja kuigi olime seekord Võrus märksa pikemalt kui tavaliselt, jäi ajast ikkagi puudu.