Killukesi Eestist I: piparkoogid

Olen sellest täiesti teadlik, et käes on uus aasta ning tõenäoliselt ei taha isegi kõige suuremad jõulufännid enam möödunud pühadega seotud asjadest midagi kuulda, aga ma ikkagi pean siin veel eelmise aasta lõpupäevi meenutama. Näiteks seda, kuidas me empsiga üle mitme aasta taas koos piparkooke kaunistasime ja mul oli kohe päris ausalt selline tunne, et olen jälle väike laps.

Tegime sel aastal nii tavalisi kui ka tatrajahust piparkooke ja kuigi tatrajahu maitse mind üldse ei häirinud, valmistasid viimased ikkagi pettumuse. Retsepti leidsime siit ehk siis tegime nii tervislikud piparkoogid kui üldse võimalik (magusasõpradel soovitan rohkem mett/suhkrut lisada) ja katsime need hiljem paksu glasuurikihiga (mis on muidugi ebatervislik, aga no las ta olla). 

Nisujahust

Tatrajahust

Igatahes just glasuuriga seoses juhtus midagi kummalist. Mõlemast tainast valmistatud piparkoogid käisid paralleelselt ahjus ning kaunistasime me neid samuti samaaaegselt, kuid järgmisel päeval ei tahtnud tatrapiparkookide glasuurikiht kuidagi paigal püsida, vaid kukkus maha. Teiste piparkookidega oli aga kõik korras. 

Aga kuna mina niikuinii piparkooke süüa ei armasta, vaid tahan neid ainult kaunistada, siis selles mõttes kõik õnnestus. Ja kuna me isegi ei üritanud mingeid eriti uhkeid mustreid joonistada, jäin meie piparkookide kodukootud välimusega kokkuvõttes väga rahule. Mulle tundus, et emps oli osavam, aga talle jälle, et hoopis mina. Nii lõppeski meie kaunistamisvõistlus sõbraliku viigiga.

Enamiku tatrajahu-piparkookidest pakkisime kenasti ära ja jagasime laiali. Võib-olla võtab järgmine aasta keegi teine ka julguse kokku ja proovib natuke teistsuguseid piparkooke teha.

Head uut ja hääd uut!