Maadlen rahutusega ning kuna veedan ülearu palju aega iseenda seltsis, siis ka mõtetega, mida ehk muidu vältida üritaksin. Ma ei jõua neid kordi kokkugi lugeda, kui mind on süüdistatud, ehkki heatahtlikult, liigses enesekriitikas. Teatud mõttes olen kohe kindlasti pessimist. Mäletan aega, kui blogimisega alustasin ning oma virtuaalsele kodule nime valisin. Tahtsin, et see oleks positiivne paik, mis lausa sunnib mind halvas head nägema, ja olgugi et siia on vahel harva ka mitte nii helgeid tekste sattunud, usun, et vähemalt laias laastus olen hakkama saanud. Kindlasti pole ma üritanud üleval hoida mingit perfektset fassaadi. Ma pole meie argimuresid maha salanud, kuid olen otsustanud neil pikemalt mitte peatuda. See on olnud teadlik valik.
Ilusale keskendumine on ju nii mugav, sest rõõmsad hetked vajavad harva lahtiseletamist. Ent kuna elu ei koosne ainult kaunist loodusest ja kaameraga ringi jooksmisest, on mul kohati, eriti viimasel ajal, raske ainult positiivsele keskenduda. Tunnen, et see püüe on hakanud mind piirama.
Mitte et ma siin nüüd regulaarselt viriseda sooviksin, pigem tahaksin sellest blogist ja nii ka iseendast enamat välja pigistada. Ühel perioodil kirjutasingi tegelikult kõigest, mis mulle korda läks, aga kui tajusin, et seda blogi ei loegi ainult minu lähedased, muutusin ettevaatlikuks ning loobusin teatud teemadest. Ja tõenäoliselt pole ükski blogija tagasiside suhtes täiesti immuunne. Postitused nn elustiilindusest, muuhulgas seiklustest köögis ja elust maal või fotolood loodusest, saavad igal juhul rohkem tähelepanu kui näiteks raamatuarvustused. Aga viimased on mulle endale kõige südamelähedasemad.
Segane jutt, ma tean, aga nende mõtete kirjapanek aitab mul oma peas mingisugustki korda luua.
Kui aus olla, siis olen väsinud ja vihane. See väsimus on eelkõige vaimne, mitte füüsiline. Korrutan küll, et vihkamine on halb (elementaarne, Watson!), aga ka ma ise olen viimaste kuude ja tegelikult terve selle aasta jooksul korduvalt tundnud, et emotsioonid tõusevad lakke ja ma ei suuda enda arvamust ainult iseendale hoida, olgugi et nii oleks targem ja vastupidisel tegevusel pole mitte mingit tulemust. Va see, et kisa ja kära on veel rohkem. Peamiseks tüliõunaks on jätkuvalt pagulased, ent neist alguse saanud või nendeni välja jõudnud vaidluste juured ulatuvad palju sügavamale. Asi on põhimõttes, nagu kombeks öelda.
Räägitakse, et Eesti ühiskond on lõhestunud. Sama probleem vaevab suurt osa maailmast, sh ka Soomet. Muidugi Soome saabus sügisel enam-vähem tuhat varjupaigataotlejat n ä d a l a s ning vähemalt tol hetkel maksis see riigile 265 000 eurot p ä e v a s. Oktoobri lõpus räägiti juba peaaegu miljonist eurost päevas. Saan väga hästi aru, miks raskes majanduslanguses vaevleva Soome elanikud selliseid arve nähes ehmuvad. See on inimlik ning võib ratsionaalselt argumenteerida, et nii suur pagulaste hulk käib riigile üle jõu. Mitu pagulast Eestisse on jõudnud?
Ja kui tihtipeale saab öelda, et las need poliitikud kaklevad, küll inimesed elavad oma elu ikka samamoodi edasi, siis praegu vaieldakse nii ajaleheveergudel kui ka baarileti ääres, nii pealinnas kui ka kaugetes metsakülades. Isegi meie muidu väga kokkuhoidvas sõpruskonnas ei saa pagulastest rahulikult rääkida, sest kõigil on oma kindel ja sugugi mitte ühtne arvamus.
Ja kui tihtipeale saab öelda, et las need poliitikud kaklevad, küll inimesed elavad oma elu ikka samamoodi edasi, siis praegu vaieldakse nii ajaleheveergudel kui ka baarileti ääres, nii pealinnas kui ka kaugetes metsakülades. Isegi meie muidu väga kokkuhoidvas sõpruskonnas ei saa pagulastest rahulikult rääkida, sest kõigil on oma kindel ja sugugi mitte ühtne arvamus.
Mul pole midagi eriarvamuste vastu, kuid inimõigused ei kuulu nende teemade alla, mille üle vaielda. Kopeerin siia Eesti Inimõiguste Keskuse koduleheküljelt paar rida, mis peaksid kõigile tuttavad olema, aga paratamatult tundub, et need vajaksid üle kordamist.
Inimõigused on kõigil inimestel, olenemata sellest kus nad parajasti viibivad või millist kodakondsust omavad.
Inimõigused on kõigil inimestel võrdselt.
Ja veel:
Pagulane on isik, kes on sunnitud kodumaalt lahkuma, sest teda kiusatakse taga kas tema rassi, usutunnistuse, ühiskondliku positsiooni, rahvuse või poliitiliste seisukohtade tõttu. Pagulane ei saa koju pöörduda enne, kui sealsed tingimused ei ole paranenud. Pagulasel puudub oma riigi kaitse. Pagulane ei ole isik, kes saab ise otsustada, millal ta lahkub kodumaalt ja millal võib kodumaale naasta. Majandusmigrant ei ole pagulane, sest ta jätab oma kodumaa maha parema elatustaseme või töövõimaluste tõttu.
Kuuldes lahmimist stiilis "võta need pagulased siis enda juurde elama, kui sa neid nii väga armastad", tõusevad mul ihukarvad püsti. Armastusel ei ole asjaga midagi pistmist. Küsimus on empaatiavõimes, mitte selles, et kõik, kes pagulasi valimatult (sageli unustatakse ära, et nende seas on ka naisi, lapsi ja vanureid, mitte ainult noori mehi) vägistajateks ei sõima, unistaksid päevast, mil nende kodumaale tuleks sadu või tuhandeid hätta sattunud ja hoopis teistsuguse kultuuritaustaga inimesi. See oleks ju mõistusevastane. Sest on selge, et vähemalt esialgu ei saa tulijad iseseisvalt hakkama ja vajavad ühiskonna abi. See pole mitte ühegi osapoole jaoks hea uudis, aga see on olukord, kus me oleme. Tahtsime kuuluda Euroopa Liitu – ELi probleemid on ka meie probleemid.
Kas Eestis on teisi, eestlastele endile olulisemaid mureküsimusi, millele riigijuhid rohkem tähelepanu võiksid pöörata? Kindlasti on. Aga sama võiksid teha ka need, kes pagulastevastasest vihalainest jõudu ammutavad ja samaaegselt paremale ja vasakule etteheiteid loobivad.
 |
| Pidi allikas: Reality Next by Scott Longyear |
Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et ei leidunud mitte kaks või kolm tüüpi, vaid terve hulk inimesi, kes "Tujurikkujas" esitatud "Ei ole üksi ükski maa" kuulmist (kas või ainult esialgu) arvasid, et selle laulu point oligi vähemusi ja pagulasi mõnitada. Vot see alles on omas (loe: valges/heteroseksuaalses jne) mullis elamine.
Või siis teine äärmus, et ühes naljasaates esitatud sketši võetakse koguni nii tõsiselt, et selle sisu üle näiteks "Foorumis" arutleda.
Kui veel aastavahetuse programmist rääkida, siis "Kinoteater", mis vähemalt minu jaoks tuli justkui eikusagilt, pakkus sümpaatse üllatuse. Eriti meeldis mulle "Lindmeest" meenutav kaameratöö, võimalus mööda telemaja kitsaid koridore ringi põrutada ning see, et tehti sellist nalja, mis ka paar aastat hiljem naerma võiks ajada. Nägin just hiljuti ühte intervjuud, kus Märt Pius mainis, et tagasiside, eelkõige arvustuste kujul, on olnud napp. Küllap jäi "Kinoteater" sel aastal "Tujurikkujale" järgnenud draama varju, ent loodetavasti on meil nüüd uus heatasemeline huumorisaade, mida aastavahetusel oodata.
PS. Kuna olen sotsiaalmeediast väsinud, sulgesin määramata ajaks blogi FB-lehe. Siin kirjutan ikka edasi :)
No Comments Yet, Leave Yours!