10. jaanuar 2016

"Still Alice" (raamat+film)

Paljud ütlevad, et nad ei karda surma. Mina pole seda kunagi väitnud, aga surmast veelgi rohkem kardan haiguseid nagu Alzheimeri tõbi, mis ei vii esimesena inimese keha, vaid hoopis mõistuse. Eriti suur hirm on mul mäluga seotud haiguste ees, sest mul on, olgugi et olen hariduselt ajaloolane, ääretult kehv mälu. Näiteks oma blogi raamaturiiulis ringi vaadates ning vanu arvustusi lugedes, on mul mõnest neist ainult hägune mälestus. Ja ma olen alles 26-aastane.

Mind hirmutavad haigused, mille tulemusel kumbki meist, kas mina või Rauno, muutub äratundmatuseni, ehkki keha peab veel vastu. Kaovad need asjad, mis teevad meist need inimesed, kes me oleme. Need põhjused, miks me üksteist armastame. Armastus võib ju olla, aga kui sinu kõrval olev inimene sind enam ära ei tunne, siis pole see enam see ning ma ei süüdista neid, kes oma lähedase sellises olukorras näiteks korralikku hooldekodusse saadavad. Ütleme nii, et kui mina oleksin haige, siis ma ei tahaks, et Rauno minu pärast oma elu elamata jätaks, valvates päevad läbi inimest, kes teda enam ära ei tunne. Ma ei tahaks, et ta mind unustaks, kuid sooviksin, et ta oma eluga edasi läheks. Peaasi, et ta liiga vara alla ei annaks. See teeks haiget.
Foto: heyuguys.com
Igatahes läks Lisa Genova kirjutatud "Still Alice" (2007) mulle väga südamesse, ilmselt just seetõttu, et olen nendele teemadele ka varem mõelnud. Tegin esimest korda elus sellise eksperimendi, et kohe pärast raamatuga lõpetamist (k o h e ehk siis umbes kaks minutit hiljem) hakkasin filmi vaatama. See ei üllata ilmselt kedagi, et raamat meeldis mulle rohkem, kuid jäin ka filmiga rahule. Kuulsin mitme stseeni ajal oma peas raamatus kõlanud ridasid, olgugi et tegelikkuses olid need välja jäänud. Just need taustateadmised, mille tõttu oskasin justkui tegelaste mõtteid lugeda, muutsid filmikogemuse nii heaks.
See oli täiuslik illustratsioon, aga ma pole kindel, kas raamatut lugemata oleksin Richard Glatzer'i (kes muide suri ALSi tõttu vaid vähem kui kolm nädalat pärast seda, kui Julianne Moore peaosa eest Oscari võitis) ja Wash Westmoreland'i ekraniseeringut (2014) sama palju nautinud. Kardan, et mitte. Küll aga mõtlesin filmi vältel mitu korda, ka siis, kui Moore'i kehastatud Alice juba väga haige oli, kui ilus see naine on. Moore pole mind vist üheski oma varasemas rollis niimoodi köitnud.

Muidugi ka lugu ise on paeluv – naine, keda deifineerivad eelkõige tema vaimsed võimed (Alice Howland töötab Harvardi ülikooli õppejõuna), peab leppima sellega, et kõik, mille nimel ta on terve elu vaeva näinud, hääbub. Olukorda ei tee lihtsamaks see, et ka tema abikaasa on ambitsioonikas teadlane ning nende õnnelik abielu toetub suuresti intellektuaalsele võrdväärsusele. Nii vastastikusele imetlusele kui ka sellele, et nad suudavad üksteist vajadusel proovile panna. See aeg on nüüd möödas ning mitmes mõttes jääb Alice üksi. Tema abikaasa ei mõista päriselt, mida ta läbi elab, ja teatud hetkedel ta lihtsalt ei suuda vaadata, kuidas tema armastatud naine haihtub. Õnneks on Alice'il ka kolm armastavat last, kes aitavad nii palju kui oskavad.
Foto: comingsoon.net

Kuna vaatasin filmi kohe pärast lugemist, jäi iga väiksemgi muutus mulle kohe silma ning paratamatult ka häiris. Ma olen selles mõttes tõeline konservatiiv, et kui mulle on raamat meeldinud, siis tahan ma endale olulisi momente ka ekraanil näha. "Still Alice'i" puhul juhtus mitu korda, et mõni mulle eriliselt meelde jäänud koht oli välja lõigatud või hoopis pahupidi pööratud. Aga eks igaüks tõlgendab raamatut isemoodi, seega kõigile on võimatu meeltmööda olla. Lõpptulemus oli ikkagi tugev, eriti arvestades, et raamat põhineb eelkõige sellel, mis toimub Alice'i peas. Sellise loo ekraanile toomine pole kindlasti lihtne.

"Still Alice" oli järjekordne raamat, mida ma lugemise asemel kuulasin ja pean tunnistama, et minust on saanud täielik audioraamatute fänn. Käin enam-vähem iga päev kõndimas ja sageli tahaksin hommikuti otse voodist välja tormata, sest nii põnev peatükk on pooleli jäänud.

Kummalisel kombel tulid mulle raamatut lugedes pisarad silma vaid ühel korral, kusjuures olin parajasti jalutamas ning lootsin kogu südamest, et ükski võõras minust mööda ei sõida. Õnneks juhuslikud autod üldjuhul Oksala saarele ei satu, seega sain ennast vabalt tunda.
Filmi ajal olin mul aga enam-vähem algusest lõpuni natuke nutune, sest teadsin juba ette, mis juhtuma hakkab ja kui kurb see kõik on. Pidin kogu loo kaks korda järjest läbi elama ja tundus, et teine ring oli mu närvidele liiast. Ühesõnaga raamat meeldis mulle rohkem, aga mingis mõttes sain just filmi vaadates oma emotsioonid korralikult välja elada.
Foto: usnews.com

Igatahes kardan, et ma ei saa öösel magada, sest kujutan ette olukordi, kus me hakkame välja minema, aga ma ei oska endale särki selga panna, ei leia kodus tualetti üles või ei tunne oma abikaasat ära. No ei ole hirmsamat asja. Minu jaoks oli "Still Alice" kümme korda jubedam kui keskmine õudusfilm. See ei olnud ülepingutatult dramaatiline või okseleajavalt sentimentaalne, vaid nii kõhedusttekitavalt realistlik.

Paar lõiku inglisekeelsest raamatust:

“And I have no control over which yesterdays I keep and which ones get deleted. This disease will not be bargained with. I can't offer it the names of the US presidents in exchange for the names of my children. I can't give it the names of state capitals and keep the memories of my husband.
...My yesterdays are disappearing, and my tomorrows are uncertain, so what do I live for? I live for each day. I live in the moment. Some tomorrow soon, I'll forget that I stood before you and gave this speech. But just because I'll forget it some tomorrow doesn't mean that I didn't live every second of it today. I will forget today, but that doesn't mean that today doesn't matter.”


“I used to know how the mind handled language, and I could communicate what I knew. I used to be someone who knew a lot. No one asks for my opinion or advice anymore. I miss that. I used to be curious and independent and confident. I miss being sure of things. There's no peace in being unsure of everything all the time. I miss doing everything easily. I miss being a part of what's happening. I miss feeling wanted. I miss my life and my family. I loved my life and family.”



“I'm so sorry I have this. I can't stand the thought of how much worse this is going to get. I can't stand the thought of looking at you someday, and this face I love, and not knowing who you are."

She traced the outline of his jaw and chin and the creases of his sorely out of practice laugh lines with her hands. She wiped the sweat from his forehead and the tears from his eyes.

"I can barely breathe when I think about it. But we have to think about it. I don't know how much longer I have to know you. We need to talk about what's going to happen."

He tipped his glass back, swallowed until there was nothing left, and then sucked a little more from the ice. Then he looked at her with a scared and profound sorrow in his eyes that she'd never seen there before.

"I don't know if I can.”


PS. Nagu ette ennustasin (kirjutasin arvustuse öösel kell kaks), magasin halvasti. Aga vaatamata sellele tegin täna Oksala saarele ringi peale. See maa polegi tegelikult nii pikk, ainult natuke üle seitsme kilomeetri, aga kuna õues oli 22 kraadi külma, olen oma saavutusega ikkagi rahul.

5 kommentaari:

  1. Ma pole raamatut lugenud, aga film meeldis mulle väga. Selle sama pärast, mida ka Sina välja tõid. See teema on nii aktuaalne, hirmutav ja reaalne... isegi, kui see pole Altz, võib see olla dementsus või lihtsalt vanusega kaasnev kehvem mälu. Kuidas siis hakkama saada, ja veel olulisem- kuidas oma lähedasega hakkama saada...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, Alzheimer ja muud samalaadsed haigused ongi jubedad just seetõttu, et pole lootust paraneda, kuid lõpp venib sageli aastaid. Kui oleksin haige, siis minu lähedased kannataksid paratamatult rohkem kui ma ise. Tähendab, mina kannataksin muidugi ka, kuid ühel hetkel ei saaks ma sellest enam ise arugi. Minu maailm oleks läinud, aga nende ellu kuuluks minu keha ja mälestus minust, meie endisest elust ikka edasi.
      Samamoodi painab see, kui mõtlen olukorrale, kus minu abikaasa või mõni muu pereliige oleks haige. Kuidas ma hakkama saaksin? Kuidas olukorraga lepiksin? Kas üldse suudaksin leppida ja edasi elada? Palju raskeid küsimusi.

      Kustuta
  2. Ma soovitan lugeda "Making Rounds with Oscar", mis kirjutatud arsti poolt, kes just selliste inimestega tegeleb. Mu pikk pangatöö on lähedaseks teinud paljud inimesed, ja seda valusam on näha, kui nende mõistus hääbub. See raamat aga tegi kogu asja kuidagi inimlikumaks. Midagi pole teha, see on haigus, millega lähedastel tuleb toime tulla. Ja kui vaja, teha ka raskeid otsuseid hoolduse osas.

    VastaKustuta