Lapseootuse eri: kolm raamatut

Kui ma lapseootele jäin, valdas mind esialgu korralik paanika. Beebi oli küll planeeritud, aga kõik juhtus nii ruttu, et appi-ma-ei-tea-ju-lastest-mitte-midagi-mõtted kiusasid mind igapäevaselt. Mida üks bookworm selles olukorras ikka teeb? Hakkab lugema!
Facebooki rühmadest ja mujalt netist leitava info kõrval neelasin alla ka kolm väga erinevat raamatut: Malluka "Püha taevas, sa oled rase!" (2014), Jane Buckinghami "Moodsa ema abilise" (2006) ja Riho Roosla "Isa ja beebi" (2015). Sõltuvalt sellest, millele hinnangut anda, muutub ka minu paremusjärjestus.

Milline raamat pakkus suurima lugemiselamuse?

1. Riho Roosla "Isa ja beebi"
2. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"
3. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"

Millisest raamatust sain kõige rohkem kasulikku/huvitavat infot?

1. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"
2. Riho Roosla "Isa ja beebi"
3. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"

Milline raamatu autoriga suutsin enim samastuda?

1. Malluka "Püha taevas, sa oled rase!"
2. Riho Roosla "Isa ja beebi"
3. Jane Buckinghami "Moodsa ema abiline"

Ütleme nii, et Malluka lugu on kõige meelelahutuslikum, Riho Roosla teos kõige paremini kirjutatud ja Jane Buckinghami raamat kõige sisukam.
Viimase puhul andis pidevalt tunda, et sihtgrupiks on USA, mitte Eesti või Soome emad. Näiteks jäi meelde soovitus, et aja kokkuhoidmiseks võiks hoopis lapsehoidja toidupoodi saata. Ja feminist minus tahtis karjuda, lugedes, et noor ema võiks (kui rohkemaks aega ei jää) vähemalt huuleläigetki kasutada. Noh, et mehel oleks teda kergem vaadata. Samas jagab Buckingham oma raamatus hunnikute viisi konkreetseid tähelepanekuid ja nõuandeid, mitte ei aja niisama toredat ümmargust juttu. Ka ajaliselt on just Buckingham kõige laiema haardega, alustades rasedusest ja lõpetades kuni kolmeaastase lapse vajadustega.

Kas tundsin pärast lugemist, et olen beebi tulekuks valmis? Muidugi mitte. Samas usun, et ega ühegi (teabe-)raamatu lugemine mööda külge maha ei jookse ja kindlasti olen teadlikum kui varem. Pealegi on iga rasedus, sünnitus ja beebi nii erinev, et sellist universaalset, kõigile sobivat beebiraamatut ei saagi olemas olla. Väga hea, et värsketele vanematele sihitud teoseid ikka ja jälle avaldatakse, sest nii leiab igaüks riiulist just sellise suunitlusega raamatu, mida parajasti vajab. Olgu selleks siis huumor, ostunimekirjad, sünnituse etapid või lihtsalt see kindlustunne, mida pakuvad teiste vanemate kogemused.

Üks stiilinäide ka igast raamatust:

"Püha taevas, sa oled rase!" (lk 63)

Sulle tundub, et sa oled juba terve igaviku rase olnud? Sulle tundub, et sa oled terve aja ainult oksendanud ja muretsenud, kas ikka lapsele ka sinna sisse midagi jääb? Või pole sa üldse oksendanud ja muretsenud, miks sa üldse ei oksenda, kui teised oksendavad? Selle kuu sees saab läbi juba pool sinu rasedusest ja POOL su titast on valmis! Sel kuul saad sa teada, kummast soost laps ennast sinu sees peidab. Mõelda vaid! Ja enam ei pea sa ootama, hakkad tundma nii liigutusi kui saad nautida rasedkõhu tekkimist. 

"Isa ja beebi" (lk 78)

Kui naine tol õhtul linnast koju jõudis, oli õhtune film juba alanud. Vannituba puhas, nõud pestud, küünal ootas süütamist ja piparmünditee võis kannu tõmbama panna.
"Kuidas oli, kas Pipi jäi hästi magama?"
"Jah, ta on hea laps. Tark ka. Teab, et issiga pole mõtet tsirkust teha," jätsin ma pooled asjad oma teada. 
"Ma teadsin, et sa hakkama saad. Ma olin sind Pipiga jättes üsna rahulik."
Mulle ei olnud varem mitte keegi mitte kunagi mitte midagi nii ilusat öelnud. 

"Moodsa ema abiline" (lk 105)

Üks hea sõber rääkis mulle umbes nädal aega pärast sünnitust, et ma kogen ühel päeval mitte väga kauges tulevikus, hetki, mil mõistan, et olen oma elu pisut tagasi saanud. Kesköiste söötmiste, unepuuduse ja valu keerises oli mul seda pisut raske – hästi, lausa võimatu – uskuda. Aga tal oli õigus. Jah, see ei meenutanud mulle just tohutult minu endist elu – näiteks me ei rüübanud abikaasaga kohtingul käies külmi martiinisid (seda ma ootan praegu, paar aastat hiljem, veel endiselt), aga mingisugused märgid olid olemas. Umbes kuus nädalat pärast lapse sündi istusime lausa koos abikaasaga maha ja õhtustasime koos, vaadates samal ajal oma lemmiksaadet, mis oli kunagi meie rituaal. Siis saabus hetk, mil me läksime esimest korda taas kinno. Siis tuli seks. Põhimõte on see, et kõik muutub endiseks. 

Meil on tähtajani jäänud täpselt kuus päeva. Mul tuleb leppida tõsiasjaga, et vaevalt ma selle nädalaga enam palju targemaks saan ning esimene beebi, kelle mähkmeid vahetan, on minu enda laps. Hirm sünnituse ees pole kuhugi kadunud, sest enne rasedust kartsin isegi vereproovi andmist, aga õnneks on üheksa kuud piisavalt pikk aeg vaim valmis panna ja kohaneda. Küllap läheb kõik just nii, nagu peab.