Nädalavahetus Helsingis

Need, kes selle blogiga pikemalt tuttavad, teavad, et kui ilmad soojaks lähevad, jääb siin vaikseks. Pärast seda, kui Oksala minu ellu tuli, saan kevadel ja eriti suvel kirjutamisest üldjuhul vaid unistada. Selle asemel ma loen..või noh, kuulan. Minu audioraamatute vaimustus ainult kasvab, aga kirjutamist see ei asenda.

Maaelu ei oota ja mõnel päeval tundub, et Oksala neelab mind tervenisti alla. Et me teeme ja teeme, aga töö ei lõppe kunagi otsa. Kuni ühel hetkel on lumi jälle maas ning sealne elu jääb justkui seisma. Aga selle päevani on veel aega.

Täna tahtsin kirjutada aga hoopis oma sünnipäevast. Selles on küll peaaegu kuu aega möödas, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Seni oli Helsingi minu jaoks üksnes läbisõidulinn, kuid mai alguses sai see viga parandatud. Käisime pealinnas nagu tõelised turistid.

Tallinn ja Helsingi on mitmes mõttes väga erinevad, näiteks pole siin sellist vanalinna nagu meil Eestis. Samas tunnen näiteks mere lähedust põhjanaabrite juures rohkem. Helsingi on ka tõeline jalakäijate paradiis. Autost on kesklinnas pigem kahju kui kasu, sest parkimine on kallis ja autoga liikumine väsitav. Kuna kõik need kohad, mida külastada tahtsime, jäid vaid paari kilomeetri raadiusesse, otsustasime auto üldse koju jätta ning üle pika aja bussiga sõita.

Päeva parim üllatus oli see, et sel hetkel kui Jyväskyläs bussi istusime, teatas Pinginaaber, et nad saaksid meiega liituda. Vahetasin siis kiiresti Radissoni broneeringu hoopis ühe neljase kesklinna apartmendi vastu.
Õues paistis päike ning soojakraadid ulatusid mõlemal päeval 20 kanti, mis on mai esimese nädala kohta lausa imetabane. Soomes on hea ilm alati pool võitu.

Kuna Kiasmas on iga kuu esimesel reedel tasuta sissepääs ning ka Soome Rahvusmuuseumisse (Kansallismuseo) pääseb reede õhtuti ilma piletita sisse, säästsime päris palju raha. Mulle meeldisid mõlemad muuseumid, ent mehed jätsid nüüdiskunsti esimesel võimalusel seljataha ja läksid hoopis õlut jooma.

Rohkelt silmailu pakkunud rahvusmuusemis otsustasime mingil arusaamatul põhjusel, et võiks iga peegli juures ühe selfie teha (ma ei hakka neid kõiki siia toppima).

Kiasma kutsus esile meie mängulise poole. Eriti Lõuna-Koreast pärit Choi Jeong Hwa suured installatsioonid üllatasid oma värvide ja kavala materjalikasutusega.

Kõige ägedam teos terves Kiasmas kandis nime "Babylon" ning koosnes erinevate aroomidega täidetud vaasidest. Käisime rivi otsast lõpuni läbi, ehkki mõnes üksikus vaasis ootas nii jube hais, et sellest toibumine võttis paar minutit aega. Nagu piltidelt näha, oli tegu rahva lemmikuga.

Õhtust sõime väga mõnusa õhkkonnaga restoranis Juttutupa, mille juured ulatuvad aastasse 1884. Tripadvisor paigutab selle Helsingi 1017 toidukoha hulgas lausa 25. kohale. Restorani valisin mina, sest olin juba kodus eeltööd teinud ning otsisin kohta, kus saaks kõhu täis, kuid samas ei tuleks ennast päris vaeseks maksta. Juttutupa pakkus praade umbes 17–25 euro ringis, mis on pigem alla siinse keskmise. Toidud olid lihtsad, kuid kõik jäid rahule.

Kuna Juttutupa paikes kesklinnast natuke kaugemal, saime jalutades päikeseloojangut nautida ning nägime ka seda osa Helsingist, kuhu iga turist ei satu.

Reisi teise päeva pühendasime Suomenlinnale, kuhu ei tasu vaid paariks tunniks minnagi. 1748. aastal nurgakivi saanud Suomenlinna paikneb Helsingist lühikese praamisõidu kaugusel. Kuna saarestik kuulub halduslikult linnaosade hulka, võib sinna sõita kas või kell neli hommikul.
Enne teele asumist krabasime turult kohvi ning veetsime ühe tõeliselt idüllilise kohvipausi.

Sõit kestis umbes 15 minutit ning pakkus ühe meeldejääva vaate teise järel. Ainsaks miinuseks oli külm tuul.

Saarel pani imestama see, et kuigi tegu on tuntud turistimagnetiga, elavad seal ka tavalised inimesed, kes elavad oma tavalist elu – kuivatavad õues pesu, niidavad muru ja teevad sporti. Aastaringseid elanikke on alla tuhande. Ühest küljest tundsin kadedust, sest sealne ümbruskond on maaliline, kuid samas hakkaksid kõik need edasi-tagasi voorivad turistid ikka väga ruttu närvidele käima.

Suomenlinnas tegutseb ka väga mitu muuseumit, kuid mai esimesel nädalal olid avatud vaid mänguasjamuuseum ning Suomenlinna keskus. Viimane valmistas täieliku pettumuse, sest näitus koosnes põhiliselt tekstist.
Mänguasjamuuseumisse tahtsin igal juhul minna, sest Tartu Mänguasjamuuseumist lahkun alati hea tujuga. Suomenlinnas sain aga aru, miks mõned inimesed nukke kardavad. See oli üks ääretult kummaline ja samas naljakas kogemus.

Algus oli ilus, sest muuseum meenutas väikest nukumaja ning sisse astudes ootas ees pisike, kuid hubane kohvik.

Aga siis astusime näituseruumidesse...

Veetsime Suomenlinnas neli tundi, kuid ajast jäi ikka puudu. Avastamist jätkuks seal kindlasti terveks päevaks, eriti suvel, kui kõik muuseumid on avatud.

Tagasi Helsingisse jõudes läksid meie teed sõpradega lahku. Nemad kiirustasid bussi peale, aga meil oli paar tundi vaba aega alles. Tegime kesklinnas veel ühe tiiru, kuulasime tänavamuusikuid ning külastasime Soome legendaarseimat raamatupoodi.

Akateeminen Kirjakauppa asutati aastal 1893 ning seda tuntakse eelkõige väga laia väliskirjanduse valiku tõttu.

Mul on nüüd minu Helsingi. Ja enam pole see üksnes lõputute ootamiste, kiirtoidu, trammipeatuste ja kohvrite tassimise, vaid hoopis hea teeninduse ning vingete vaatamisväärsuste linn. See oli meie esimene, aga kindlasti mitte viimane Helsingi reis.