Meie vähem või rohkem kummalised kombed-harjumused

Aja jooksul kujunevad igas püsisuhtes välja teatud käitumismaneerid ja tavad, mida kas teadlikult või lihtsalt harjumusest järgitakse. Ma ei mäleta, kas ja kui palju seda tollal märkasin, kui Raunoga veel eri riikides elasime, kuid nüüd, pärast kahte abieluaastast, olen küll üht ja teist tähele pannud.
Mulle tundub, et meie nn traditsioonid on pigem sellised igapäevased, mitte suured ja uhked. Tähtpäevi kipume sageli üldse ära unustama ja romantilisi ettevõtmisi korraldame ka täiesti juhuslikult.
Otsustasin mõned meie kommetest üles kirjutada, sest vähemalt mul endal oli päris lõbus neid meenutada ja äkki inspireerin ka kedagi teist sama tegema.

Kartulite keetmine. Ma ausalt ei tea, miks, millal ja kuidas kartulite keetmine mind hirmutama hakkas, kuid ma ei julge iseseisvalt otsustada, millal kartulid valmis on. Katsun küll kahvliga ja olen 99 protsenti kindel, et kartul on pehme, kuid viimase sõna (ja ka vastutuse) jätan alati Raunole. Alles siis, kui kallis abikaasa minu arvamust kinnitab, keeran pliidi kinni.

Äpule laulmine. Oleme oma koerale juba terve albumi jagu laule välja mõelnud, aga teatud lood on lausa sellised hitid, et isegi me sõbrad oskavad neid kaasa ümiseda. Laulda ei või aga igal suvalisel hetkel, vaid siis, kui midagi head juhtub. Kui oleme Äpule mõne maiuspala ostnud, on kindlasti õige aeg laulma hakata.

Õhtune kaisutamine. Sageli möödub terve pikk päev nii, et viibime küll samas majas, kuid elame justkui eri maailmades. Aga kindel on see, et voodisse minnes ei jää me kohe magama, vaid Rauno võtab mind kaissu ning just siis räägime üksteisele oma päevastest tegemisest. Ka siis, kui oleme tülitsenud, ei tohi kaisutamist ära jätta, seega üldjuhul lepimegi hiljemalt sel hetkel ära.

Filmiõhtu ajaks tuleb telefon käest panna ja ära unustada.

Üksteise toidu maitsmine. Tean, et leidub inimesi, kes jälestavad seda, kui keegi nende toitu näpib (Joey doesn't share food!) või peavad sellist käitumist näiteks restoranis lihtsalt ebaviisakaks, aga vähemalt toidu osas saab meil uudishimu alati kadedusest ja väärikusest võitu. Pääsu pole ka siis, kui justkui ei tahaks oma ääretult maitsvast koogitükist teisele ampsu pakkuda, sest siis saab võtta kasutusele nn verottaja-kaardi, mis on naljaga pooleks vihje sellele, et Soomes võtabki maksuamet inimestelt kõik käest ära.

Tuleb öelda anteeksi. Ma ei teagi, mis hetkel me üksteiselt just soome keeles vabandust hakkasime paluma, aga nüüdseks on sellest saanud selline mõnus ja humoorikas komme, mis läheb käiku eelkõige neil juhtudel, kui oleme üksteisega hetkeemotsiooni ajel inetult käitunud.

See päev, kui tuleb välja värske Game of Thrones'i osa, on meie peres pidupäev.

Peresaladus. Kui kumbki meist saadab korda midagi eriti piinlikku, on alati võimalus karjuda: "Peresaladus!" See tähendab, et juhtunu jääb igaveseks ajaks ainult meie teada.

Kummalised kiusamismeetodid. Ma ei tea, miks, aga kui Rauno mind kiusata tahab, siis ta kakub mul vähemalt ühe villase soki jalast ja viskab selle võimalikult kaugele. Kas võiks olla veel veidramat kommet?

Iga kord, kui püüan valmistada neljakandilisi kooke, suudan ma nende ääred nässu keerata. Üldjuhul puudub minu küpsetistest igasugune sümmeetrilisus, glasuuri on kümnes vales kohas jms. Aga et ma olen hingelt siiski perfektsionist, lahendan asja tavaliselt nii, et lõikan koogil enne serveerimist ääred kenasti maha ning kõik saabki korda. Ja Rauno on alati see, kes need ääred rõõmsalt ära sööb.

Päeva fakt. Aeg-ajalt unustame selle küll ära, kuid suvel oli periood, mil me tõesti iga päev üksteisele mõne põneva fakti välja otsisime.

Meie õnnelik koht. Kui rääkida romantilistest traditsioonidest, siis neid on tegelikult ainult üks. Oksala saarel, metsa sees, on üks väike palkmaja. Seal pole ei elektrit ega vett, aga see on meie väike peidupaik ja me lähme sinna ikka ja jälle tagasi.

Ma võiksin seda nimekirja tegelikult veelgi jätkata, kuid näiteks koos saunatamine tundub kirjapanekuks juba liiga tavaline, seega jätan asja siinkohal pooleli. Kui aga kellelegi viitsimist on, loeksin hea meelega ka teiste paaride ühistest traditsioonidest ja veidratest harjumustest.

Foto: Rene Riisalu