"Hereditary" / "Pärilik" (2018)

Peale Annie Grahami ema surma hakkavad naise vaikses kodumajas toimuma üleloomulikud asjad, mis seavad ohtu ta lähedased. Iga päevaga tulevad ilmsiks aina uued kõhedusttekitavad peresaladused. Annie mõistab, et sünge vari saadab nende suguvõsa juba ammustest aegadest. Naine püüab teha kõik, et murda needus ja päästa oma pere. – Forum Cinemas

Eelmise postituse juures sain tagasisidet selle kohta, et "The Haunting of Hill House" polnud ju
üldse õudne ja et inimeste ootused olid palju kõrgemad. Mina polnud "THoHH"-st enne vaatamist mitte midagi kuulnud, seega mulle pakkus sari positiivse üllatuse. "Hereditary" osas olid aga minu enda ootused paari arvustuse tõttu laes ning pean tunnistama, et lõpus valmistas see kriitikutelt kõvasti tunnustust kogunud film mulle pettumuse.
Ma ei taha siin filmi sisust eriti rääkida, sest nagu mitmes arvustuses kirjutatud, moodustab teadmatus suure osa "Hereditary" mõjust. Mõned märkmed panen siiski kirja.
"Hereditary", mis lahkab Grahamite perekonna deemoneid, on üks teistmoodi õudukas, millles pole just palju harjumuspärast. Filmis kasutatakse küll ohtralt klassikalisi õudukaelemente, kuid tavalisest erineva rõhuasetusega. Tuttavad ja seega mõnes mõttes ka turvaliseks muutunud viisid vaatajat endast välja viia on kõrvale heidetud, selle asemel loob režissöör-stsenarist Ari Aster sellise püsiva ahastuse ja pinge, mis mõjutas mind pärast filmi lõppu isegi rohkem kui filmi ajal. Kahtlustan, et eriti tugevalt puudutab "Hereditary" neid, kel lapsed.
"Hereditary" poleks aga pooltki nii meeldejääv ilma viimseni viimistletud soundtracki ja kahe suurepärase näitlejatööta  – silma paistavad Toni Collette, kes mängib peaosa, ning Milly Shapiro, kes on tema tütre rollis. Esimene käib usutavalt läbi peadpööritavalt laia emotsioonide skaala, teine imeb oma kõheda olemusega vaataja kohe alguses sügavale loo sisse.

Toni Collette / Annie Graham

Milly Shapiro / Charlie Graham

Aga see lõpp. Kui Ari Aster oleks lõpuni välja hoidnud peent joont, kuuluks "Hereditary" kahtlemata minu lemmikõudukate riiulisse, ent kahjuks ei saa sellest üle ega ümber. Lõpp võttis mind sõnatuks ja sugugi mitte heas mõttes.
Õudukasõpradele soovitan, teistele ehk pisut liiga sünge ja aeglase tempoga vaatamine.


PS! Üks väga põhjalik ja huvitav arvustus Joonaselt.