21. veebruar 2017

Pisut kurvameelsem "Rehepapp" ehk "November" (2017)

Kuuldes, et 2000. aastal ilmunud "Rehepapist" ("Rehepapp ehk november") tehakse l õ p u k s film, teadsin, et lähen seda suurel ekraanil vaatama. Kui veebruari alguses Eestis väikesel kultuurireisil käisin, kasutasingi võimalust "November" kinos ära näha.  Täiesti kogemata sattusime mingisugusele Raadio 2 eriseansile, niisiis juhatas filmi sisse Rainer Sarnet isiklikult.

Selleks ajaks, kui kinno pääsesin, olid lehtedesse jõudnud ka esimesed arvustused, mis minu esialgset vaimustust mõnevõrra maandasid, ent oma silm on kuningas. Intervjuude põhjal teadsin, et "November" pole "Rehepapp" ning näiteks A. Kukumägi soovitas raamatu enne kinno astumist üldse ära unustada. Lugesin "Rehepappi" ammu ning selle sisu uuesti üle ei korranud. Ometi mäletan, et raamatut lugedes sain päris palju naerda. On ju ka groteskne "Rehepapp" sünge sisuga, kuid A. Kivirähk suudab vist enam vähem igal teemal nii kirjutada, et saad küll mõistusega aru, et asi on halb, aga muigama ajab sellegipoolest.

Kivirähk ise ütles ühes intervjuus, et "Novembris" on raamatu põhiolemus ära tabatud. Ja kes olen mina, et temaga vaielda. Kui mõelda, mis on "Rehepapi" tuumaks, siis see kajastub ka ekraanil. Muuhulgas pärisorjadest eestlaste meelsus, uskumused ja morbiidne huumor, mõisahärrade ja kirikuga seotud stereotüübid jne – see kõik on ka "Novembris" olemas.


Samas oleksin tahtnud enam kivirähklikku "Rehepappi" ja vähem seda armukolmnurka, millele filmis rõhku pandi. Teatud kohad, kus liiga pikalt armunute valul peatuti, muutsid minu jaoks väsitavaks. Näiteks kratte oleks võinud minu poolest ikka tunduvalt rohkem näidata.


Tegelikult ma aga ei virise. Istusin kinos ja mul oli siiralt uhke tunne, et Eestis on selline film valmis tehtud. "November" on visuaalne maiuspala ning olen õnnelik, et see just mustvalgena sündis. Värvid ei sobi ju novembriga kuidagi kokku. Seda, et mul olnuks igav vaadata, ei juhtunud vist hetkekski. Ka siis, kui lugu ise parajasti oluliselt pinget ei pakkunud, sõin ekraanil toimuvat silmadega.

Eriti avaldasid muljet kratid, katk ja see, kuidas äratati ellu eestlaste vanad kombed, näiteks hingedeaeg. Näitlejatest paistis eriliselt välja Rea Lest ja tema Liina.
Kui õigesti mäletan, siis ühes EPLi arvustuses kritiseeriti seda, et filmis osaleb arvukalt tegelasi, kes tegelikult näidelda ei oska. Mulle nende tekitatud efekt just meeldis.

Soovitan ka neile, kes kunstilisi filme ei armasta, sest asi on vaimset ponnistust väärt.

2. veebruar 2017

Jim Ashilevi "Kehade mets"

2015. aastal ilmunud "Kehade mets" on Jim Ashilevi teine romaan, aga mina pole 2011. aasta "Ma olen elus olemise tunnet" lugenud. Hea meelega võtaksin ka Ashilevi paljukiidetud esikromaani ette, aga kahjuks pakub Elisa raamatuäpp ainult seda ühte varianti. Igatahes oli autor mulle ekraanilt ja teatrilavalt juba ammu tuttav.
"Kehade mets" on lugu nullindatel kasvamisest, läheduseigatsusest, katkistest suhetest, esimestest armumistest ning neist piinlikest hetkedest, mida keegi mäletada ei taha. Muuhulgas on see omamoodi armastus- ja vabanduskirja segu kuuele tüdrukule – Laurale, Karolinile, Dorisele, Stellale, Renatele ja Piiale. Igaüks neist sööbis omal moel minategelase, kelle nimi jääb saladuseks, mällu.

Romaani esimese poole neelasin justkui korraga alla, hõisates, et nii mõnusa keelekasutusega noortekat polegi ma varem lugenud. Kiitsin kohe sõpradele ka.
Ja minu vaimustus ei põhinenud üksnes ilusal keelel, sest ka lugu algas paljulubavalt. Olen ju isegi nullindate noor ja kõige elavamalt mäletan uut milleeniumi. 90ndad on ikka märksa hägusemad.

Ashilevi viis mind teekonnale, kus kirjutatu segunes minu enda meenutustega. Murdeiga on naljakas (eelkõige tagasivaates) ja erakordselt tundeküllane periood ning "Kehade metsa" lugemine tõi kaasa terve hunniku mälupilte teismeea läbielamistest.
2000. aastate alguses olin varateismeline, kes tänaval tavaliselt koos suure sõbrannade kambaga ringi liikus. Kordaläinuks võis pidada õhtut, mil meie teele sattus samalaadne poiste seltskond, kellega siis tähenduslikke pilke vahetati ja võib-olla paar sõnagi vahetati. See oli tolle aja flirt.
Alles me täitsime üskteise sõbrapäevikuid, kuhu kirjutasime, et üle kõige maailmas vihkame poisse. Sest ei või ju olla kedagi/midagi nõmedamat. Siis aga tulid need unustamatud esimesed armumised, mil tundus, et suuremat tunnet ei saagi olla ja iga kord, kui Nokia 3310 piiksus, hakkas süda kiiremini lööma.

"Kehade metsas" leidub tabavaid mõtteid nii koolikiusamise kui ka nooruses tehtud lolluste kohta üldisemalt. Näiteks kui mõtlematult teisele haiget tehakse. Tõenäoliselt pole see, kes süüdi, tegelikult kurja südamega, vaid ei oska lihtsalt ettegi kujutada, kuidas tema tegu teist mõjutab. Küllap tahab ta kuhugi kuuluda, kellelegi meeldida. Ent see, kes haiget saab, mäletab ehk elu lõpuni.

Juttu on ka pornograafiast ja selle (liig-)tarbimise mõjust noore inimese mõttemaailmale. Mulle torkas kohe "Don Jon" pähe. Kui pornoteema huvitab, soovitan vaadata. Tegu on küll romantilise komöödiaga, aga peategelase pornosõltuvus valgustab sama probleemi.

"Kehade mets" on ühe noormehe kujunemislugu ja mida rohkem ma lugesin, seda vähem ma minategelast mõistsin. Viis, kuidas tüdrukud ja poisid sirguvad ning oma seksuaalsuse avastavad, ongi kindlasti erinev, ent ühel hetkel avastasin, et ma ei usu seda lugu/minategelast enam. Võib-olla olen ebaõiglane, aga romaani teine pool jättis mind külmaks.

Ootasin teistsugust kulminatsiooni või nutikat lõpplahendust, mida ei tulnudki. Lootsin, et peategelane paljastab endast uusi kihte, kuid ta jäi laias laastus muutumatuks. Poisist kasvas katkine mees, nagu kirjutab loterii. Ma ütleks, et natuke katkisest poisist kasvas katkine mees.
Niisiis oli "Kehade mets" nostalgiline teekond, mis jäi aga vähemalt minu jaoks kummaliselt poolikuks.

Mõned stiilinäited:

Mu esimesed kooliaastad on linoleumi lõhn ja tulised ketsitallad. Mu esimesed kooliaastad on kolpa purustav koolikell, mis meid järjekordsesse tundi karjatas. Mu esimesed kooliaastad on täissoditud aknalauad ja tati värvi seinad Mustamäe rajoonikoolis. Mu esimesed kooliaastad on trellidega garderoobis kõõluvad ahvipoisid ja mööda põrandat tolmuseks lohistatud koolikotid. Mu esimesed kooliaastad on kajav söökla ja valjuhäälsed söögitädid valgete mütside ja kartulipudruste kulpidega. Mu esimesed kooliaastad on lahtise suuga söömine ja naerdes kurku läinud toidu kätte lämbumine.


See vast seletab ka minu nostalgiahaigust. Pole midagi turvalisemat ja tuttavamat, kui olnud aeg. See, mis on juba läbi. Minevik on valmis, seda ei pea enam torkima. Seal ei saa rohkem midagi valesti minna. 


Mandariin arvas, et tema kodu on Majkeni juures. Ta oligi olnud teel koju. Aga nüüd polnud enam kuskile minna. Ta jäeti maha. See on hea väljend – maha jätma. Sa oled kellegagi koos teel kuskile, kuhu te koos jõudma peaksite, kuni sind jäetakse maha. Edasi minnakse juba ilma sinuta. Sest temal on uus koht, kuhu minna, aga sina ei saa järgneda. Sinuga koos pole tal võimalik edasi minna. Sinuga pole võimalik jõuda sinna, kuhu ta jõudma peab. 


Lahkuminekud lõhnavad nagu vahvlid, mida küpsetatakse ühe teise linna elanikele. Maha jäämine lõhnab nagu värske ajaleht võõras keeles, mille uudised pole mõeldud sinu silmadele. Võõras keeles, milles räägib sinu armastatu. Mitte sinuga. 



PS. 1. augustil 2015 luges autor Jim Ashilevi oma romaani "Kehade metsa" publikule otsast lõpuni ette. See oli esimene kord, kui romaan avalikkuse ette jõudis. Erinevate Tubade Klubi uksed avati kell 12 ja suleti keskööl. Kõik võisid tulla ja minna, nagu soovisid. Jim muudkui luges. Kuulajad viskasid vaasi münte, mille eest lõpuks "Kehade mets" ka trükiti.
Päeva dokumenteeris Mellow koosseisus Liisa ja Henno Luts.

30. jaanuar 2017

Üks südamlik sari – This Is Us (2016–...)

Leidsin hiljuti kogemata ühe sarja, mida tahaksin teistelegi sarjasõpradele soovitada. Minu tavalised sarjad olid parajasti pausil, kuid kuna mul on halb harjumus süües ekraani vahtida, võtsin google'i lahti ja asusin värskeid sarju uurima. Lõpuks jäi mulle silma Dan Fogelmani "This Is Us", mis saab alguse ühel ja samal päeval sündinud inimestest.


Pilootosa tuli välja eelmise aasta septembris ning esimene hooaeg saab kohe-kohe läbi, üks jagu on veel jäänud (edit: märkasin just, et info on uuenenud ja ees ootab vähemalt kaks osa). Igatahes on "This Is Us" üle pika aja üks uus sari, mida ma päriselt jälgin. See tähendab, et ma ei pane seda üksnes taustaks mängima, näppides samal ajal telefoni ning lugedes ühe silmaga uudiseid, vaid tõesti vaatan.

"This Is Us" mõjub lohutavalt ajal, mil paljud on segaduses ja hirmul, sest tulevik tundub tume. See on sari, kus pole kuritegevust, võimumänge ega maagilisi olendeid, vaid üks suur ja värvikas perekond, eri põlvkonnad ning nende argipäev. Nii mõnus on ennast 42 minutiks välja lülitada ning kellegi teise elu elada. "This Is Us'i" sisu paberil kirjeldades jääb ilmselt mulje, et tegu on järjekordse sisutühja seebiooperiga, aga ma pole ammu nii südamlikku ja heal tasemel kirjutatud sarja näinud. Panen seda tähele eriti nüüd, kui minu teised sarjad pausilt järjest tagasi tulevad.
Omaette plussiks on suurepäraselt valitud näitlejad. Teiste seas teevad kaasa Milo Ventimiglia, Mandy Moore ning Sterling K. Brown. Viimase tegelaskuju Randall on minu isiklik lemmik.

"This Is Us" rõhutab, et igas perekonnas tuleb vastu probleeme, kuid üldjuhul saadakse neist ikkagi koos üle. Ka siis, kui üksteisele väga valus tehakse. Jah, sarja toon ongi pigem roosamanna, aga kummalisel kombel see ei häiri mind. Küünilisust jagub maailmas praegu rohkem kui küll. See sari pole ilmselt neile, kes magusat kohe üldse ei armasta ning mõõdukatel tarbijatel soovitan võtta üks osa korraga. 
Mulle valmistas This Is Us" kahtlemata positiivse üllatuse. Lati seadsin esiti üsna madalale, aga mis siis. 

"This is Us" puudutab laia spektrit elulähedasi teemasid: muuhulgas seda, kuidas korraga k o l m e beebiga hakkama saada, õdede-vendade vahelisi suhteid, ülekaalulisust, lapsendamisega seotud väljakutseid ning lähedase kaotusega kaasnevat valu. Žanriliselt jääb "This Is Us" kusagile draama ja komöödia vahele, sest kuhu mujale üks eluline sari võikski asetuda.

Ja ehkki mõni osa on paras pisarakiskuja, on mul iga jao lõpus soe tunne südames.