27. november 2016

Armas Netflix, aitäh, et sa olemas oled – "The Crown" / "Kroon" (2016)

Iga Netflixi sari, mis mulle ette satub, on kas hea või väga hea. Esiteks "House of Cards", järgmiseks "Orange is the New Black" ja viimati "The Crown". Ma olen kannatamatu inimene ning Netflixi toodangut eristab teistest võimalus hoobilt kas või terve hooaeg ära vaadata.
Näiteks "Game of Thrones" on ilmselt minu lemmiksari läbi aegade, aga ajab ikka närvi küll, et uut hooaega tehakse enam-vähem aasta ja seejärel peab iga osa veel omakorda ootama. Palju mõnusam oleks võtta üks vaba päev, sõbrad külla kutsuda ja korralik GoTi maraton korraldada.

Kui sulle meeldivad ajastutruud kostüümid, tõestisündinud lool põhinev tegevustik ning sa tahaksid piiluda ühe kuulsa kuningliku perekonna igapäevaellu, siis on Peter Morgani (kes kirjutas stsenaariumi ka 2006. aasta "Kuningannale") "The Crown" täiuslik valik. Facebooki-reklaamid jätavad mind üldjuhul külmaks, aga selle sarja avastasin just FB kaudu. Iga kord, kui uudistevoo avasin, vilkus muude postituste vahel "The Crowni" treiler. Lõpuks otsustasin uurida, millega tegu.
Pilt: Engadget.com
Briti kuninglik perekond on mulle tegelikult alati huvi pakkunud. Vähemalt sel ajal, kui mina veel põhikoolis käisin, räägiti inglise keele tunnis sealse monarhia ajaloost väga põhjalikult. Kui õigesti mäletan, vaatasime ära ka suurema osa BBC 15-osalisest doksarjast "A History of Britain".  Minus tekkis lausa vaimustus ja unistasin teismelisena Londonis elamisest. Iroonilisel kombel pole ma aga siiani Londonisse pääsenud.

"The Crowni" tsentris on 1952. aastal kuningannaks kuulutatud Elizabeth II (Claire Foy) ning iga hooaeg keskendub eri kümnendile.
See on juba praegu kindel, et vähemalt üks hooaeg ootab veel ees. Esimesed kümme tunnipikkust osa (1947–1956) käsitlevad Elizabethi isa George VI haigust ja tema valitsusaja lõppu, Elizabethi trooniletõusu vaid 25aastaselt ning oma uue positsiooniga harjumist. See ei pruugi olla õnnistus, vaid õnnetus, eriti kui tuleb leida tasakaal kuninganna ning abikaasa rolli vahel.

Sarja vaadates torkas ikka ja jälle pähe, et kuninganna Elizabeth II on nii vana, et sai aru pidada Winston Churchilli endaga. Seda maailmas, kus lahutus oli veel midagi häbiväärset ja miniseelik skandaalne. Ja ta on võimul ka nüüd – nutitelefonide ja säutsude ajastul, mil seks müüb ning USA presidendiks kõlbab Donald Trump. Väärikus ja au, mille kaudu kuninganna Elizabeth II end identifitseerib, on oma kunagise tähtuse kaotanud. Tänapäeval on kahtlemata tegu dinosaurusega, aga mul on väga hea meel, et ta on nii kaua vastu pidanud. Ja mitte üksi, vaid koos abikaasa Philipiga (Matt Smith).
Pilt: Wikipedia. Elizabeth II kroonimine 1953
Näitlejatööd on tasemel. Koheselt jääb silma Winston Churchilli kehastav John Lithgow, kuid särab ka Elizabethi noorem ja märksa ettearvamatum õde printsess Margaret, keda mängib Vanessa Kirby. Kuninganna ise avaneb järk-järgult. Üllatab Matt Smith (Philip), kes näitab alati tagaplaanil püsivat Edinburghi hertsogit hoopis teises valguses.
Meeldisid tagasivaated Elizabethi lapse- ja noorpõlve, mis annavad Jared Harrisele võimaluse ka pärast kuninga surma George VI kingades ekraanile ilmuda. Kui võrrelda Colin Firthi ning Jared Harrist, siis minu hääl läheb viimasele.

Pildid: whats-on-netflix.com
"The Crownis" tõuseb korduvalt esile kuninganna olemuse sisu. Ideaalis peaks võimukandja olema peaaegu et ebainimlik, ilma arvamuste, hoiakute ja emotsioonideta. Nagu püha kuju, mitte tavaline inimene.

People will always want you to smile, or agree or frown. The minute you do, you will have declared a position, a point of view. And that is the one thing as sovereign that you are not entitled to do.

To do nothing is the hardest job of all, and it will take every ounce of energy you have. To be impartial is not natural, not human.

Elizabeth püüdis algusest peale sellele ideaalile vastata ja pärast sarja vaatamist tundsin, et mõistan paremini ka seda, miks ta printsess Diana traagilise surma järel nii "südametult" käitus. Ta käitus täpselt nii, nagu pidas õigeks ja väärikaks, arvestamata, et ajad olid muutunud.

Jah, "The Crown" on küll ajaloolistel sündmustel põhinev sari, mitte päriselu, ent miks mitte salaja uskuda ja vaatemängu, mille hinnaks olevat lausa 100 miljonit, nautida. Sarja tegijad on üksikasjade kallal vaeva näinud: nõupidamised ajaloolaste ja teiste asjatundjatega, pikad päevad raamatukogus ning põhjalikud intervjuud. Kusjuures sarja värvikaimad osad, mis nii mõneski vaatajas imestust võivad tekitada, pole sugugi liialdatud (nt George VI operatsioon palees, printsess Margareti armastuslugu Peter Townsendiga, Londoni 1952. aasta sudu, Churchilli põletatud portree, viis, kuidas Elizabeth oma isa surmast kuuleb jne).

Kuningliku perekonna, eriti kuninganna kuvandile teeb sari kindlasti head, mitte vastupidi.
"The Crown" rõhutab just seda, mille peitmise nimel Elizabeth on terve elu pingutanud – kuningliku perekonna inimlikkust ja ebatäiuslikkust – ning see on ääretult sümpaatne.

20. november 2016

15 fakti

Mulle jäi Eveliisi blogis silma 15 fakti postitus, millega sobib kenasti pühapäevaõhtut sisustada. Ma polegi siin ammu midagi isiklikku kirjutanud. Mingis väljakutses ma aga ei osale ja endast värsket pilti ka ei lisa, sest kõik minu viimased pildid on mingid snapchati lollitamised. Minust on üldse vähe fotosid, sest..

1. Olen küll hobifotograaf, aga ei talu absoluutselt seda, kui keegi minust endast pilti üritab teha. Põgenen esimesel võimalusel.

2. Ma ei suuda vaadata, kuidas tomateid külma pannakse. Võib kohe väikest loengut oodata, sest tomati koht ei ole külmkapis!

3. Mulle meeldivad nimekirjad. Mida lugeda või vaadata, kuhu reisida, mida kinkida jne. Mida kõike ma annaks, et ka filmide maailmas leiduks Goodreadsile vastav lehekülg (ei, imdb ei ole päris see).

4. Ma armastan makrat. Olgugi et tean, mis jama see sisaldab ja selle söömine ei lähe minu toitumispõhimõtetega absoluutselt kokku. Salati sisse, dipikastmega, niisama. Nämm!

5. Tunnistan, et panin sel aastal jõulutuled juba oktoobris üles. Lohutan ennast sellega, et need pole otseselt jõululikud ja siin on kogu aeg nii pime, et kuidagi tuleb valgus tuppa tuua.

6. Armastan päris kirju ja postkaarte. Loodan nende saatmise kommet ka oma sõpruskonnas elustada, ent siiani pole see korda läinud. Õnneks olen leidnud paar kirjasõpra, kellega üksteist meeles peame.

7. Raha kingin vaid siis, kui seda otseselt palutakse.

8. Olen pikalt Apple'i tooteid vaenanud, aga ka meil on nüüd kodus Mac ning oskan seda vaid kiita. Kartsin, et kuna olen terve elu Windowsit kasutanud, läheb üleminek raskelt, aga ei. Imeline masin.

9. Võin igal hommikul omletti süüa ja mul ei saa sellest mitte kunagi villand. Muna on vist üldse minu lemmiktoit.

10. Mul on kombeks autosõitude ajal laulda. Kõvasti ja valesti.

11. Olen rohkemal või vähemal määral Instagrami-sõltlane. Eriti fännan kontosid, kus jagatakase looduspilte. No vaadake näiteks seda paari: hilvees & eljackson. Teeb (heas mõttes) kadedaks.

12. Seadsin eesmärgiks sel aastal vähemalt 1000 kilomeetrit kõndida. Siinkohal pean silmas tempokat käimist, mitte niisama ringi jalutamist. Hetkel on 118 kilomeetrit veel puudu.

13. Kuulan parajasti Kate Atkinsoni 2015. aasta romaani "A God in Ruins" ja pean vist kolmandat korda otsast alustama. Ei tea, miks, aga see lugu ei lähe minu peas käima. Oma rolli mängib ka jutustaja erakordselt uinutav hääl. Olen aga lugenud, et tegu on väga hea raamatuga, seega tahan lõpuni välja jõuda. 

14. Olen täielik kobakäpp. Küll libisevad klaasid, lendavad telefonid või kukun ma ise pikali.

15. Pole õigeid jõule ilma kuuseta, kusjuures oma puu kaunistame alati kolme eri ajastu ehetega. Paar neist pärinevad 30ndatest, mõned nõukaajast ning üks komplekt sellest kümnendist.

Selline pisike faktiassortii :)







10. november 2016

Vanad fotod ja soomlased, kes läksid oma "Ameerika unistust" otsima

Oksala saarele rajati talukoht väga-väga ammu, juba 16. sajandi keskpaigas. Esialgu kandis saarerahvas teist perekonnanime, ent ka Peremees võib uhkust tunda – ta pole mitte teine või kolmas, vaid lausa seitsmes sama suguvõsa esindaja, kes Oksalas talu pidanud.

Septembri lõpus lahkus Peremehe ema ning Oksalasse saabus terve kastitäis vanu albumeid. Otsustasin, et lihtsalt kappi viskamise asemel võiks neist hoopis väikese Oksala raamatu kokku panna. Natuke ajalugu ja rohkelt fotosid.
Nii olengi nüüd maal käies igal võimalusel pilte skänninud ning infot kogunud. Mõni kindlasti imestab, et kuidas ma viitsin, aga minu jaoks võrdub vanade asjade ja fotode seltsis veedetud aeg meelelahutusega. Ma võiks tundide viisi arhiivis istuda ja ümbritseva maailma üldse ära unustada.

Kurvaks teevad aga fotod, mis koheselt silma torkavad, kuid millest isegi Peremees midagi ei tea. See on kadunud ajalugu ja just seetõttu tahangi päästa, mis päästa annab. Kui Peremehega midagi juhtuma peaks, on need teadmised igaveseks läinud.

Näiteks üks ununenud looga matusepilt (väga loodan, et keegi ei ehmu), mille puhul Peremees mitte kedagi ära ei tundnud.
Iseenesest pole avatud kirstuga pildid (juhtus ju sedagi, et surnu tõsteti teistega koos istuma või seisma) sugugi haruldased, aga miski antud foto kompositsioonis ja eriti laste, keda on pildil p a l j u, pilkudes muudab selle meeldesööbivaks.

Edasi liigume teise äärmusesse – pulma. Nimelt leidsin foto, kus suur peoseltskond seisab vana maja ees. Oksalas! Ja Peremees ei tea, kellega tegu. Ei ühtegi tuttavat nägu. Muidugi pole ka pildi kvaliteet kiita, kuid mul on ikkagi nii kahju.

Minu lemmikuks kujunesid aga Peremehe sugulased, kes 20. sajandi alguses USAsse kolisid, seal pere lõid ning Oksala rahvaga läbi aastate kirjavahetust pidasid.

Oksala fotokogu kõige ägedamad pildid pärinevalt just sellelt neljaliikmeliselt perekonnalt.

Ja täpiks "i" peal:


Kui ma selle projektiga kaugemale jõuan, kirjutan ka Oksala saare ajaloost pikemalt. Fotomaterjali ja põnevaid lugusid igatahes jagub.
Oksala 2013