30. august 2016

MTV Videoauhinnad 28.08.2016 (VMA)

Ehkki MTV peaks andma välja tõsielusarjade, mitte muusikaauhindu, siis otsustasin VMA-d ikkagi vaadata. Kuulsin, et Beyoncé esines lausa 16 minutit järjest, seega tundus, et asi on seda väärt.
Pilt: vmas2016.com
Mäletan, et teismelisena viitsisin isegi koolipäeval hommikuni üleval passida, et saaks mõnda suurt auhinnatseremooniat vahtida. Ma tõesti ei tea, miks see mulle tollal nii palju põnevust pakkus. Nüüd vaatasin galat kaks päeva hiljem ning kogu see värvide ja valguse virvarr väsitas ikka väga ruttu ära. Kõike peale muusika oli laval liiga palju. Olen vist vanaks jäänud.

Beyoncé tantsis nagu (heas mõttes) segane, laulis otse ning sidus oma viimasest albumist ("Lemonade") inspireeritud numbrisse ka politseivägivalla vastase sõnumi. Juba praegu nimetatakse seda üheks parimaks VMA etteasteks läbi aegade. 
B. saabus punasele valgele vaibale koos Michael Browni, Trayvon Martini, Oscar Granti ning Eric Garneri emadega, kelle pojad politseinike kuulide läbi hukkusid. Just Martini surm sütitas Black-Lives-Matter-nimelise liikumise. Tehti ka ajalugu, sest Beyoncé lõi üle Madonna 20 kuumehikese rekordi ning viis koju õhtu peaauhinna (kokku võitis ta kaheksas kategoorias).
Vaene Britney Spears tuli lavale kohe pärast Beyoncé'i, kusjuures kunagise popp-printsessi etteaste tuli lindilt ning ta polnud vaevunud loo sõnugi pähe õppima. Rihanna esines kolm või neli korda ning Kanye West rääkis p i k a l t iseendast ja vist millestki veel.

Kõige ägedama üllatuse valmistas aga hoopis Alicia Keys, kes ilmus lavale meigita ning luges/laulis ette järgmise luuletuse:

If war is holy and sex is obscene, then we got it twisted in this lucid dream.
Baptized in boundaries, schooled in sin
divided by difference, sexuality, and skin
so we can fear each other, and hate each other.
We can break these walls, we can build these walls, between each other,
baby blow by blow, and brick by brick,
keep yourself locked in, yourself locked.
Oh, maybe we can love somebody.
Maybe we could care a little more.
Maybe we could love somebody, instead of polishing the bombs of holy war.


Luuletus oli pühendatud Martin Luther King Jr-i kõne "Mul on üks unistus" (1963) aastapäevale. Ja ei läinud vaja ei tantsijaid ega isegi saadet, kuid see oli minu jaoks terve gala kõige meeldejäävam hetk.

29. august 2016

Metsahõnguline fotojalutuskäik

Üks asi, millest ei tule Hankasalmi-suguses külakeses puudust tunda, on võrratu loodus. Iga aastaaeg pakub midagi uut, aga kuna minu lemmik on sügis, pildistan kõige aktiivsemalt just augusti lõpust kuni viimaste lehtede langemiseni.
Igatahes oli laupäeva hommikul nii ilus ilm, et võtsin oma tavalisele jalutusringile kaamera kaasa ning hüppasin aeg-ajalt teelt metsa. Ühegi loomaga ma ei kohtunud, kuid see-eest olid metsaalused pohladest punased ning seeni jagus küllaga. Nagu aimata võite, on minu silmis kõige fotogeenilisemad just kärbseseened.



25. august 2016

Hanya Yanagihara "A Little Life" – suurepärane raamat, mida ma igaühele ei soovita

Kui tahan mõnest raamatust kirjutada, teen seda reeglina esimesel võimalusel. Nii püsib tekkinud emotsioon värskena ning mulle olulised üksikasjad ei unune. Hanya Yanagihara "A Little Life" on erand, sest lõpetasin selle lugemise juba mitu kuud tagasi. Aga ma pean sellest kirjutama. Teist varianti pole, sest Yanagihara on loonud teose, mis ei jäta mitte kedagi külmaks. Selles on sügavust, imeilusat keelekasutust ning koletut valu.
Tahaks öelda, et sain nutta ja naerda, aga peamiselt siiski nutta. Kuna seegi lugu jõudis minuni audioraamatu kujul, nutsin nii poodi jalutades, jooksma minnes, bussiga sõites kui ka maal tööd tehes. Ja ma ei mõtle siinkohal sellist nutmist, et pühid viisakalt silmanurgast ühe pisarakese ära, vaid korralikku halamist.

Õnneks pole ma sugugi ainus, keda "A Little Life" puudutas. Mitu kuulsat ja vähem kuulsat inimest on Yanagihara 2015. aastal ilmunud romaani nimetanud parimaks raamatuks, mida nad on eales lugenud. Sama ütles ka mäemamma, kelle postituse kaudu ma "A Little Life'i" üldse avastasin. Võib vist aimata, et ootused olid laes.
Samas ei osanud ilmselt keegi ette näha, et Yanagihara teosest kujuneb bestseller, millest isegi sarja kavandatakse. Teema on r a s k e, lehekülgi üle 700, mis on tänapäeva mõistes tõeline telliskivi, ning isegi kaanepilt silmatorkavalt sünge. 
"A Little Life" räägib nelja mehe – Malcolmi, Willemi, JB ja Jude'i – elust New Yorgis. Kõlab nagu "Seks ja linn"? Raamatu esimene pool on küll helgem, kuid pealiskaudsetest suhteklišeedest jääb "A Little Life" väga kaugele. Mind pani see twitteris silma jäänud võrdlus õlgu kehitama, ehkki tegelikult ühendab neid lugusid kaks elementi – elukestev sõprus ja New York. Eriti raamatu alguses mängivad suurlinnaelu ja -melu märgilist rolli ning kiindumus oma kodulinna (Hanya Yanagihara elab Manhattanil) suhtes kumab mitmes kohas läbi.

Minagi võin öelda, et see on üks meeldesööbivamaid raamatuid, mida olen lugenud/kuulanud, aga on kaks suurt AGA. 
Raamatu teine pool pani mind tõsiselt proovile ja mul tuli mitmel korral pausi vajutada. Valu, kannatust ja piinarikkaid läbielamisi oli l i i g a palju ja minu limiit sai täis. Lugejana kipun ikka ootama mingisugust valgust, kas või sellist imepisikest täppi, tunneli lõpus ja kui seda ei paista, tekib tühi ja nõutu olek. Mitte et ma arvaks, et iga lugu peaks tingimata laulu ja tantsuga lõppema, aga Yanagihara tekst haarab lugejal kõrist kinni ja ei lase enne lahti, kui maailm on kadunud. Ent usun, et raamatut käes pannes vaatab nii mõnigi iseenda elu natuke teistsuguse pilguga. Näeb mõnda pisiasja teises valguses, avaldab oma kallimale armastust või kirjutab sõbrale, kellega rääkimist ta ajapuuduse tõttu edasi lükkas.

Teose põhiraskust kannab müstiline Jude St. Francis, kes langes nooruspõlves julma seksuaalvägivalla ohvriks ning kelle elule kogetu püsiva märgi jättis. Peaaegu kõik, kellega ta kohtus, kasutasid naiivset ja ebakindlat poissi ära. Kui autor hakkab Jude'i tausta avama, siis minu esialgne reakstioon oli kurbuse ja õõvastusega segatud kaastunne, kuid mingil hetkel tuli piir vastu ja need lõputud vaimse ja füüsilise vägivalla kirjeldused muutusid lausa väljakannatamatuks. Jude on Ohver suure tähega, aga ma lihtsalt ei jõudnud teda rohkem haletseda.
Minu jaoks oli Jude'i puhul kõige köitvam tema mälu kui vaenlane ning see, mil viisil Yanagihara kujutab mehe meeleheitlikku püüet oma traumaatilisi mälestusi alla suruda. Iseenda vastu on ääretult raske võidelda.

Teine suur AGA on lugu kui tervik. Autor heidab neljast peategelasest kaks ruttu kõrvale ning keskendub Jude'i ja tema kaudu ka Willemi läbielamistele. Malcolmi tegelaskuju võinuks põhimõtteliselt üldse ära kustutada. Mulle jäi ka arusaamatuks, miks k õ i k (va muidugi need, kes teda kuritarvitavad) enesevihkajast Jude'i justkui tingimusteta armastavad.
Ühest küljest oli huvitav lugeda raamatut, mis käsitleb seksuaalset väärkohtlemist ja sellest tulenevat traumat mehe, mitte naise vaatenurgast, kuid loo pikkust võinuks vähemalt saja lehekülje võrra lõigata (muide, autori sõnul oligi toimetaja soovinud käsikirja ühe kolmandiku võrra lühendada). Sisu oleks sellest ainult võitnud, sest lõpuks hakkab Yanagihara ennast kordama. Samuti oli mulle pinnuks silmas, et esiti üsna realistlikust New Yorgis läbilööki otsivate noormeeste elukäigust kasvab välja hoopis mingisugune lifestyles of the rich and famous. Tõenäoliselt tundis Yanagihara vajadust Jude'i elu lämmatavat kannatustejada millegi positiivsega tasakaalustada, pakkudes selle kõrvale roosamannat karjääriredelil.

Autor on usutluses The Guardianile öelnud järgmist: I wanted there to be something too much about the violence in the book, but I also wanted there to be an exaggeration of everything, an exaggeration of love, of empathy, of pity, of horror. I wanted everything turned up a little too high. I wanted it to feel a little bit vulgar in places. Or to be always walking that line between out and out sentimentality and the boundaries of good taste.
See tal ka õnnestus.

Kõige rohkem meeldis mulle raamatu nooruslik algusosa, kui neljale sõbrale langeb enam-vähem võrdse tähtsusega roll ning ridade vahelt kiirgab lootust. Just sealt leiab lauseid ja lõike, mis peaaegu et täiuslikult peegeldavad tõelise sõpruse olemust. Seda, kuidas koos täiskasvanuks saamine pole alati valutu protsess ning kuidas inimesed ajas tahes tahtmata muutuvad. Kuidas noorusaja unistused teisenevad, kuidas üksteisele haiget tehakse ja andestatakse. Hakkasin peategelasi omal moel armastama ja mõtlesin hirmuga päevale, mil mul tuleb neist lahti lasta. Ilmselt selles peitubki "A Little Life'i" edu võti. Yanagihara on oma tegelased kadedusttekitava meisterlikkusega paberile pannud. Loo esimest poolt võiksin veel mitu korda uuesti lugeda ja lihtsalt nautida.

Kui vaadata tegelaste päritolu ja seksuaalset orientatsiooni, siis õhkub teosest suurlinnalikku mitmekesisust ja vabameelsust. Yanagihara paneb homoseksuaalsusele ning meestevahelistele suhetele suurt rõhku, kuid samas ei tekkinud mul kordagi tunnet, et ma loen geiromaani. Homoseksuaalsuses ei ole midagi taunitavat ning just nii normaalse ja igapäevasena Yanagihara seda kujutabki. Samas mõistan neid, kes on üritanud "A Little Life'i" kauaoodatud geiromaaniks ("the great gay novel") tituleerida, sest vähemalt mina pole varem lugenud raamatut, kus meestevahelist armastust nii mitmekülgselt ning üksikasjalikult käsitletaks.

Üks põnev võte, mida autor kasutab, puudutab aega. Yanagihara ei paku ühtegi aastaarvu, ajaloolist sündmust ega vihjet, mis aitaks loo tegevustiku kalendrisse märkida. Lugeja on sunnitud keskenduma tegelaste sisemaailmale, sest väline on kaetud udulooriga.

"A Little Life" pole kerge raamat ning õrnahingeline lugeja ei pruugi lõpuni vastugi pidada. Küll aga soovitan ma seda kõigile, kes igatsevad lugemiskogemust, mis on nagu ameerika mäed. Kord tõstab Yanagihara lugeja pilvedesse, ent järgmisel hetkel sööstab ta täiel kiirusel maa suunas.

PS. Mul pole õrna aimugi, kas mõni eesti kirjastus kaalub "A Little Life'i" väljaandmist, aga mina usun, et see risk tasuks end ära. See on raamat, millest kirjutavad ja räägivad ka need, kel pole öelda mitte ühtegi head sõna. "A Little Life" ei anna kellelegi rahu.

Mõned stiilinäited:
You won’t understand what I mean now, but someday you will: the only trick of friendship, I think, is to find people who are better than you are—not smarter, not cooler, but kinder, and more generous, and more forgiving—and then to appreciate them for what they can teach you, and to try to listen to them when they tell you something about yourself, no matter how bad—or good—it might be, and to trust them, which is the hardest thing of all. But the best, as well.

Friendship was witnessing another’s slow drip of miseries, and long bouts of boredom, and occasional triumphs. It was feeling honored by the privilege of getting to be present for another person’s most dismal moments, and knowing that you could be dismal around him in return.

Always, he wonders why and how he has let four months—months increasingly distant from him—so affect him, so alter his life. But then, he might as well ask—as he often does—why he has let the first fifteen years of his life so dictate the past twenty-eight. He has been lucky beyond measure; he has an adulthood that people dream about: Why, then, does he insist on revisiting and replaying events that happened so long ago? Why can he not simply take pleasure in his present? Why must he honor his past? Why does it become more vivid, not less, the further he moves from it?

He had looked at Jude, then, and had felt that same sensation he sometimes did when he thought, really thought of Jude and what his life had been: a sadness, he might have called it, but it wasn't a pitying sadness; it was a larger sadness, one that seemed to encompass all the poor striving people, the billions he didn't know, all living their lives, a sadness that mingled with a wonder and awe at how hard humans everywhere tried to live, even when their days were so very difficult, even when their circumstances were so wretched. Life is so sad, he would think in those moments. It's so sad, and yet we all do it.If I were a different kind of person, I might say that this whole incident is a metaphor for life in general: things get broken, and sometimes they get repaired, and in most cases, you realize that no matter what gets damaged, life rearranges itself to compensate for your loss, sometimes wonderfully.

But then, didn’t everyone only tell their lives – truly tell their lives – to one person?