21. jaanuar 2017

Olavi Ruitlane "Vee peal"

2015. aastal ilmunud "Vee peal" sattus minu teele, kui otsisin oma (mulgi juurtega) võrukesest emale kingitust. Ja kuna lapsepõlvest mäletan, et nii mõnigi kord venis meil kalapüük kella viieni hommikul välja, teadsin, et leidsin just õige raamatu. 
Minu emm on tõeline kalanaine, kes püütud kala kunagi ära ei viska, vaid sellest alati midagi maitsvat valmistab. Seda ka juhul, kui saagiks on pisikesed kalad, mille puhastamine terve igaviku võtab. Ikka lendavad nad kas pannile või potti.
Empsile meeldis, seega otsustasin ka ise "vee peal" ära käia.
"Vee peal" on raamat, mida võiks vabalt kutsuda lahedaks suviseks lugemiseks. Lugu on kerge ja kaasahaarav ning loodusele kuulub selles asendamatu roll. Ent "Vee peal" on vähemalt sama ideaalne pimedal talveõhtul, kui õues puhub vastikult külm tuul ning kevad on veel kaugel. Ruitlase tekst transpordib lugeja Võrru Tamula järve äärde ning olgugi et kala püütakse selles loos igal aastaajal, õhkub tekstist eelkõige suveõhtute ja -hommikute hõngu. Seda tunnet, et varsti on ilmad jälle soojad ning saab paadiga järvele minna.
Kaladest, ka väikestest, aga eelkõige suurtest ja ilusatest, ei saa Ruitlase loos üle ega ümber, kuid ka neil, kes pole õnge mitte kunagi kätte võtnud, ei tasu seda raamatut kõrvale visata. Rõhk pole mitte sellel, kuidas kala püüda, vaid tundeelamustel. On õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, rõõmu ja kadedust, kuid ikka võtab peategelane igal võimalusel õnge ning asub teele. Sest teisiti ta lihtsalt ei saaks.

Kui ma vanaks saan ja tundma hakkan, et enam elada ei taha, tuleb siia tulla. Viis ahvenat ja korras. Ühestainsastki piisaks, sellisest, nagu esimene... Kuidas sa elada ei taha, kui kala võtab, võimatu on mitte tahta!
Papal on raadiodetailid, Mammal lilled. Gladioolide ja trasistoride pärast mina ka ei viitsiks. Elus peab midagi rohkemat olema! (lk 17)

Kalade kõrvalt saab kiigata ka 1980ndate alguse Võru linna, mekkida võro kiilt, näha, kuidas agulirahvas oma päevi mööda saadab ning elada kaasa ühe noore poisi esimesele armumisele. Sellest viimasest hoolisin mina kõige vähem. Pigem tahtnuks veel lugusid vanaemast-vanaisast, Koljast, Kaljust, Valterist ja teistest vägagi värvikatest tegelastest.

Eraldi tahaksin kiita Lilli-Krõõt Repnau illustratsioone, mis looga imehästi haakuvad. Paari kala nägin tänu Repnau piltidele esimest korda. Vähemalt sellise pilguga küll, et päriselt vaatasin ja mõtlesin, milline see kala õigupoolest välja näeb.

"Vee peal" olulisimaks tugevuseks pean aga Ruitlase oskust kirjutada nagu üks varateismeline seda teeks. Ei ole liiga keerulisi mõttekäike või täiskasvanulikku sõnakasutust. Tekst on lihtne, kuid tabav. Pilk, millega ta ümbritsevaid inimesi jälgib, on eelarvamustevaba.
Kusjuures teemad, mida loos läbi käiakse, pole alati kerged. On surma, vaesust, haigusi ning koduvägivalda, kuid autor püsib endale seatud piirides ning käsitleb kõike noore poisi silme läbi.
Võiks peaaegu arvata, et Ruitlane ongi 12aastasena päevikut pidanud ja viksis suure osa tekstist sealt lihtsalt maha. Isegi rohked hüüumärgid ja mõttepunktid mõjuvad loomulikult, mitte häirivalt.

"Astu sisse, Helju tege pannkuuke, panõt maaskamuusi pääle, süüt kõtu täüs!"
"Mul om kõtt täüs."
"Mis sõs? Egä kõtt ravvast olõ-i, kõtt vinüs!" ei jäta Gerhard. 
Sõnnikukoorem on käru peal, aga ma ei saa kuidagi minema. Nagu ikka. Mul pole kunagi aega, Gerhardil on miljon looma, aga seda, et tal aega poleks, ei maksa karta – tund aega võib uurida, kuidas me tomatid kasvavad. (lk 132)

Tõesti mõnus lugemine.

9. jaanuar 2017

Eneseabiraamat, mida kõik lugeda tahavad – Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"

Pidin alustuseks igaks juhuks üle googeldama, et mismoodi see pealkiri nüüd täpselt kõlaski. Kohe mitte kuidagi ei taha meelde jääda. Lihtsam on öelda Mihkel Raua eneseabiraamat. See oli üle väga pika aja ka esimene teos, mille e-raamatuna ette võtsin. Ja ekraanilt lugemine polnudki nii ebameeldiv kui eeldasin.
Pilt: elisa.ee

Mihkel Raud on inimene, keda ühtviisi vihatakse ja armastatakse. Seda nii tema provotseerivate väljaütlemiste, teravate kirjutiste, põneva eraelu kui ka luhtunud poliitikukarjääri tõttu. Kui "Kolmeraudne" omal ajal alustas, jälgisin huviga iga osa. Minu meelest oli Eestile seda saadet vaja ning Mihkel Raud sobis saatejuhi rolli nagu valatult. Ka "Eesti otsib superstaari" polnud ilma Mihkel Rauata enam see. Uus "Kolmeraudne" minus samasugust õhinat ei tekitanud. Olen näinud vaid paari esimest osa, kuid midagi on muutunud.
Pettusin, kui Raud poliitikasse läks ning rõõmustasin, kui ta sealt üsna ruttu lahkus. Usun, et tehes seda, milles ta on hea, on Raual palju suurem võimalus Eestis midagi muuta.

Raamatu seiskohalt poleks üldse vahet, mis ma autorist arvan, aga kuna "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" on elulooline eneseabiraamat, käib see paratamatult Mihkel Raua isikuga käesikäes. Ehkki meie poliitiline maailmavaade on väga sarnane, sain raamatut lugedes teada, et muus osas jääme sageli eriarvamusele. Raua eneseabiraamat on mitmel tasandil pühendatud edukultusele, seega mina selle sihtgruppi ei kuulu. Raha on eluks muidugi vajalik, aga mina oma aega eurodes ei mõõda.

Kui sa pole õhtuks vähemalt ühte eurot teeninud, oled sa midagi valesti teinud.

Ja kui Raud usub, et tulevik kuulub sellele, kes elab mineviku ja olevikuta, siis mulle on südamelähedased hoopis Juhan Liivi kuulsad sõnad: Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

"Musta Pori" näkku on tavalisest selgelt eristuv elulooraamat ning "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" sündis, sest Raud tahtis kirjutada ägeda eneseabiraamatu. Võib öelda, et see tal ka õnnestus, sest vaevalt et mõni teine eneseabiraamat Eestis müügiedetabelite tippu tõuseks. Ja ka mina polnud varem ühegi eneseabiraamatu eest raha välja käinud.


Olen kõik kolm Mihkel Raua raamatut läbi lugenud, seega tema stiil on mulle tuttav. Raud armastab vinti üle keerata (nagu ikka, on mu jutus 70% liialdust), siia-sinna kuulsaid nimesid torgata (Mihhail Lotmanist Karl-Erik Taukarini), suuri sõnu (legendaarne komissar tegi geniaalse käigu), teravat eneseirooniat ja vänget sõnakasutust. Kusjuures viimane mind üldjuhul ei häiri, aga seekord kirjutasin mõned "pärlid" üles, sest ma ei saanud aru, milleks neid vaja on.

tuperott
istusin nagu kotitäis peeniseid
vituvaheviilukad
oma salaamit kägistanud


Raud käsitleb mitmeid mullegi tuttavaid probleeme, näiteks esinemishirmu ja keskendumisraskusi. Esimese puhul olen püüdnud enda kallal tööd teha, kuid pole kuhugi jõudnud. Keskenduda aitab ka minul see, kui ma nutiseadmed kinni panen, aga kuna kirjutan arvutis, siis varem või hiljem avan ikka mõne ebavajaliku lehekülje ja tund (või terve päev) ongi jälle kadunud. Võib-olla peaksin tõesti neti välja lülitama, nii nagu Raud soovitab. Mingit suurt murrangut raamatus esitatud nipid minus igatahes esile ei kutsunud.

Eneseabitehnikad jätavad mind tegelikult külmaks, mistõttu pöörasin tähelepanu eelkõige eluloolistele seikadele.
Ent üks võte pani mind mõtlema:

Kujuta ette, et sinu abikaasa või laps on surnud.

Olen seda muidugi korduvalt ette kujutanud, sest kui peaksin üles loetlema oma suurimad hirmud, siis lähedaste, eriti abikaasa kaotus on kahtlemata esikohal. Kes poleks õudusunenäost ärganud ja nähes, et kallis inimene ei ole kuhugi kadunud, õnnelikult temast kinni haaranud ja kõrgemaid jõude tänanud. See tehnika toimib, kuid tundub kuidagi jõhker ennast sihipäraselt niisuguste mõtetega piinata. Ma läheks vist hulluks.

Mõte, mis mulle väga meeldis, puudutas õigekirja:


Grammatika on klienditeenindus.



Miks? Sest firma, millel puudub võime ümbritseva maailmaga korrektselt suhelda, läheb varem või hiljem pankrotti. Pigem varem.

Teema, millele Raud terve peatüki pühendab ja mis mulle eriliselt huvi pakub, on kriitika. Ma ei osanud oodata, et tuntud kriitik asjale nii kriitiliselt läheneb, kuid mitmes punktis olin Rauaga nõus. Head arvustust on tõesti märksa raskem kirjutada, sest keegi ei taha endast naiivset muljet jätta. Isegi mina, kes ma kirjutan selliseid kodukootud arvustusi/meenutusi, tunnen liiga positiivse teksti puhul alati, et midagi on puudu. Üks tõrvatilk leidub ju igas meepotis, eriti kui seda otsida.
Aga mulle tundub, et vaatamata kriitikaga seotud probleemidele, ootavad autorid arvustusi. Igaüks loodab, et tagasiside on positiivne, kuid arvustust kui sellist ikkagi hinnatakse. Kas parem on negatiivne arvustus või täielik vaikus?
Mihkel Raud on mees, kes kogub enda kohta kirjutatud negatiivseid netikommentaare, seega kriitikat ta ei karda. Sellise julguse eest pean talle küll ainult austust avaldama, sest mina ei suudaks.

Kõige rohkem meeldis mulle viimane peatükk, mis kannab pealkirja "Alkohol". Ma mõistan, miks Raud arvab, et on alkoholismist juba piisavalt kirjutanud, kuid just see paistab olevat teema, mille lahkamine tal väga hästi välja tuleb. Alkoholile pühendatud peatükist leidsin nii huvitavaid kirjeldusi kui ehedat hingevalu.

Arvustus kukkus välja keskmisest kriitilisem, kuid Mihkel Raud kirjutabki raamatuid, mida on lihtne kritiseerida. Need on hoogsad ja otsekohesed, kuid mitte eriti sügavad. Raua stiilis on midagi ameerikalikku. Meenuvad USA kassahitid ja bestsellerid, mida igal võimalusel materdatakse, kuid ometi püstitavad need kõikvõimalikke rekordeid. Ka Raud murrab Eestis müügirekordeid, vahet pole, kas ta kriitikutele meeldib või mitte.
Ja kriitika kriitikaks, aga kui ilmub Mihkel Raua järgmine raamat, olgu see siis romaan, reisikiri või näiteks kokaraamat, loen sellegi läbi.

16. detsember 2016

Eesti Laul 2017: II poolfinaal

Eestikeelseid lugusid leiab teisest poolfinaalist veelgi vähem (st kahe asemel üks) kui esimesest, kuid üldine tase on minu meelest kõrgem. Ma ei tea, kas olen kummaliselt heas tujus, aga valdav osa lugudest kõlas kahtlaselt hästi. Sellist asja polegi vist varem juhtunud. Isegi Koit Toome lugu polnud kohutav.
Pingerea moodustamine oli seetõttu veelgi raskem kui eelmisel korral. 2.–6. koha järjestamine tundus esialgu poolvõimatu, sest konkurents on nii tasavägine, aga lõpuks sain hakkama (peaaegu). Ja jällegi, live-esitused võivad praegused hinnangud pea peale pöörata.



1. Antsud - "Vihm"  – Seda tüüpi loo puhul on väga raske öelda, kuidas Eurovisioonil läheks. Tõenäoliselt kas väga hästi või väga halvasti, aga mulle meeldib. Ja eesti keeles!

2. Angeelia - "We Ride With Our Flow" – Eelmisest loost täiesti erinev ja eurolaval ette ei kujuta, aga mulle sellised "hõljuvad" lood meeldivad. Ainult et kui sõnu kuulata, siis mittemidagiütlev.

3. Koit Toome ja Laura - "Verona" – Liiga ära silutud ja lihvitud, kuid mulle tundub, et just "Verona" on see lugu, millel võiks eurolaval hästi minna.

4.& 5. Daniel Levi - "All I Need" & Almost Natural - "Electric" – Kuulasin korra, kaks ja veel kolmandagi, aga no ei osanud ühte teisest paremaks pidada. Mitmes mõttes sarnased lood, millel on hitipotentsiaali, kuid samas ka oht, et need kiirelt ununevad, sest seda tüüpi muusikat toodetakse nii palju.

6. Liis Lemsalu - "Keep Running" – Justkui hitiks loodud, aga miks mul on tunne, et olen seda lugu juba kuulnud. Ja mitte ainult korra või kaks. Samas Liis oskab show'd teha, nii et eks näis, mis lives juhtub.

7. Close To Infinity featuring Ian Karell - "Sounds Like Home" – Esimesena torkas pähe, et hipsterlik lugu. Aga kuna mina ei ole hipster, siis võib-olla eksin. Pole päris minu teetass, aga jäi meelde küll.

8. Kerli - "Spirit Animal" – II poolfinaali kõige suurem pettumus. Mulle Kerli tegelikult meeldib, eriti algusaegade Kerli, aga see lugu pole absoluutselt minu maitse ja uuesti ei kuulaks. Samas pakun, et Kerlil on nii palju fänne, et edasi pääseb ta igal juhul. Ja noh, biit on täitsa hea.

9. Alvistar Funk Association - "Make Love, Not War" – Väga omapärane lugu, mis kohe silma paistis, aga mitte ainult positiivses võtmes. Kuna mina haldjakeelest aru ei saa ning kohati viskas liftimuusika vibe'i, siis pigem mitte.

10. Rasmus Rändvee - "This Love" – Ei ole otseselt halb lugu, aga kuna unustasin selle kohe pärast kuulamist ära, ütleksin, et midagi jääb puudu. Ja pärast eelmise aasta Eurovisiooni fopaad tekitab vähegi jamesbondilik lugu minus automaatselt vastumeelsust.