10. märts 2017

Katkenud lapsepõlv – "Anne Franki päevik. Tagakoda"

Anne Frank oli täiesti tavaline tüdruk, kes sündis 1929. aastal Frankfurdis. Kui Saksamaal tuli võimule Hitler, evakueerus Frankide pere Hollandisse. Saksamaa okupeeris Hollandi 1940. aastal ning Anne Franki võrdlemisi muretu lapsepõlv sai läbi ja pere oli sunnitud surmahirmus peituma. Anne Frank pidas päevikut 1942. aasta 12. juunist 1944. aasta 1. augustini. Päevik ilmus raamatuna 1947. aastal ning praeguseks on see tõlgitud vähemalt 60 keelde ja on üks maailma tuntumaid päevikuid. “Anne Franki päevik” on liigutav kirjeldus ühest mõtlemapanevast ajastust, ajaloorataste vahele sattunud tavalise perekonna kroonika. Ning lugu katkenud lapsepõlvest.


Anne Frank. Pilt: newsweek.com
Anne Franki päevikust on nii palju kirjutatud, et juba öeldule on raske midagi uut lisada. Sirvisin Goodreadsis arvustusi ja märkasin, et üldjuhul loetu kas meeldib või mitte. Vähesed jäävad kahevahele. Minu jaoks oli küsimus eelkõige selles, kuidas seda üldse hinnata. Andsin Anne Franki päevikule maksimumi, sest võtsin seda kui ajaloolist dokumenti, mitte kirjandusteost. Pakub see siis põneva lugemiselamuse või ei, aga tulenevalt autori traagilisest saatusest, keskkonnast, kus ta oma mõtted kirja pani, ning õnnelikust juhusest, et kirjutatu üles leiti ja avaldati, on Anne Franki mälestused niikuinii hindamatud.

Originaaltekst on aga vaid osaliselt säilinud. See päevik, millega Anne oma 13. sünnipäeval alustas, sai juba 1942. aasta lõpuks täis. Ta jätkas kirjutamist, kuid näiteks 1943. aastast on säilinud vaid hilisem, publitseerimiseks mõeldud versioon. Idee päeviku avaldamiseks sai Anne 1944. aastal, kuuldes raadiost üleskutset sõjaaegseid päevikuid ja muid kirjutisi alles hoida. Seejärel hakkas Anne ise oma märkmeid ümber töötama, olles nii enda päeviku esimene tsensor.

Mina lugesin Mirjam Pressleri kokku pandud varianti (The Definitive Edition/1995), mis ilmus pärast Anne'i isa Otto Franki surma. Selles on ühendatud kolm teksti – nii originaal (A), Anne'i toimetatud (B) kui ka tema isa hilisemate kärbetega (C) versioon. Päeviku eri väljaannete kohta võib lähemalt uurida näiteks siit.

Tavaliselt hoian ajaloolistest isikutest lugedes esialgu netist eemale. Raamat loetud, hakkan googeldama. Anne Franki päeviku puhul talitasin vastupidiselt, sest teadsin ette, mis juhtub. Usun, et tegin õige valiku, sest päevikus mainitud inimeste elukäigu tundmine andis loole sügavust juurde. Teadmine, et ükski (va Otto Frank) tagakoja elanikest ei näe sõja lõppu, muutis ka nende kõige argisemad tegevused omamoodi traagiliseks. Lapsed õppisid, sest kavatsesid tagasi kooli minna. Kuulati raadiot, lootuses rõõmsaid uudiseid kuulda. Loeti kokku tagakojas veedetud päevi, piiludes aknast sinist taevast.

As long as this exists, this sunshine and this cloudless sky, and as long as I can enjoy it, how can I be sad?


Tagakoja elanikud. Pilt: emaze.com
Anne'i päevikus kuulub väga suur roll noore tüdruku eneseavastusele. Arvestades autori vanust ja seda, kui pikalt Frankide perekond tagakojas elas, tundub see ka igati loomulik. Just see, et päevik kujutab endast akent teismelise tüdruku mõttemaailma, mitte sünget juutide kannatuste ja sõjasündmuste kirjeldust, paistabki suurele osale lugejatest pettumuse valmistavat. 

Although I'm only fourteen, I know quite well what I want, I know who is right and who is wrong. I have my opinions, my own ideas and principles, and although it may sound pretty mad from an adolescent, I feel more of a person than a child, I feel quite indepedent of anyone.

Loo keskmes on Anne, kuid mind see ei häirinud. Mulle meeldis, et päevik on kirjutatud igapäevaelu vaatenurgast – mida söödi, mismoodi ohu korral käituti, kus ennast pesti, kuidas ruumid jaotati, mille pärast tülitseti jne. Need üksikasjad muudavad päeviku eriliseks ja ka vajalikuks.
Otseloomulikult arvasid nad kõik, et jäävad ellu, seega päeviku kandvaks jooneks on lootus, mitte masendus või allaheitlikkus.

It’s difficult in times like these: ideals, dreams and cherished hopes rise within us, only to be crushed by grim reality. It’s a wonder I haven’t abandoned all my ideals, they seem so absurd and impractical. Yet I cling to them because I still believe, in spite of everything, that people are truly good at heart.

Selle lõigu kirjutas Anne 15. juulil 1944, mil tagakoja avastamiseni ja selle elanike arreteerimiseni olid jäänud vaid loetud nädalad.

Mõned üksikud ohumärgid ning äkitselt – lõpp.


Kurvad faktid: Frankide perekond toimetati Westerborki transiitlaagrist Auschwitzi ühel kolmest viimasest Hollandist lahkunud rongist (3. septembril 1944). Anne'i ema suri 6. jaanuaril 1945 Auschwitz-Birkenau koonduslaagris nälga (ta keeldus söömast), vaid 21 päeva enne laagri vabastamist. Õed Margot ja Anne surid Bergen-Belsenis tüüfusesse veebruaris-märtsis 1945, laager vabastati mõned nädalad hiljem, 15. aprillil.

PS. Kui kellelgi tekkis huvi "tagakojas" ise ära käia, saab seda teha siin.

7. märts 2017

Eesti Laul 2017: Spirit Animal vs Verona

Ma ei plaaninud Eesti Laulust rohkem kirjutada, sest poolfinaalide esitused pöörasid esialgse edetabeli niikuinii pea peale ja ükski minu lemmik finaalsaatesse ei pääsenud.

Aga kui "Verona" võitis, jäi mulle silma Kerli fännide terav reaktsioon. Iga võitjatega seotud uudise alla kogunes kümneid kommentaare, mis kõik Kerlile õigust nõuavad ja Koidu ja Laura lugu maha teevad. Väidetavalt pole need hapud viinamarjad, vaid nad ei saanud oma kuningannale häält anda. Sohk!
Tegelikult esines tõrkeid kõigi osalejate poolt hääletades, sest liinid olid ülekoormatud.

Olen küll Kerli karjääri Fizz Superstarist alates jälginud, ent ei uskunud, et ta võidab. Esiteks pole "Spirit Animal" hea laul (aga see on maitse asi) ja teiseks läks Kerli vokaaliga finaalis midagi väga viltu. Abikaasa küsis just Kerli esituse ajal kõrvalt, et kes see seal nii mööda laulab.
Kolmandaks tundub mulle, et ta lihtsalt ei meeldi väga paljudele eestlastele. Mäletan neid omal ajal ilmunud uudisnupukesi, kus kirjeldati, mida Kerli välismaal Eestist räägib. Need lood polnud reeglina positiivsed. Jah, nüüd on ta tagasi kodumaal, aga kahtlustan, et paljud pole tollaseid pealkirju (näiteks: "Eestis ei tohi teistest erineda") unustanud. Usun, et Koidu ja Laura fännklubi on siin kodu-Eestis suurem.

See selleks. Keegi pidi võitma ja keegi kaotama. Minu meelest on inetu, et Kerli, kes muidu sotsiaalmeedias nii aktiivselt tegutseb ja fännidega suhtleb, pole oma armeed tagasi kutsunud. Tekkinud olukorras oleks viisakas võitjaid õnnitleda. Päris tüütu on lugeda sõimukommentaare, mille autoriks on üldjuhul välismaalased, mitte eestlased. See oli ikkagi Eesti Laul.

Mina viskaksin kivi hoopis ERRi kapsaaeda, sest olen lapsest saati igal aastal eurokale kaasa elanud. Plaanisin ka sel aastal sama teha. Kahjuks jooksis koduleht kokku ja ei hakanud lõpuni välja normaalselt toimima. Aga see mure puudutas ilmselt ainult väliseestlasi.

PS. Leidsin youtubest kogemata "Spirit Animali" teise versiooni, mis mulle väheke rohkem meeldib, aga niisama ma seda lugu ikkagi ei kuulaks.


21. veebruar 2017

Pisut kurvameelsem "Rehepapp" ehk "November" (2017)

Kuuldes, et 2000. aastal ilmunud "Rehepapist" ("Rehepapp ehk november") tehakse l õ p u k s film, teadsin, et lähen seda suurel ekraanil vaatama. Kui veebruari alguses Eestis väikesel kultuurireisil käisin, kasutasingi võimalust "November" kinos ära näha.  Täiesti kogemata sattusime mingisugusele Raadio 2 eriseansile, niisiis juhatas filmi sisse Rainer Sarnet isiklikult.

Selleks ajaks, kui kinno pääsesin, olid lehtedesse jõudnud ka esimesed arvustused, mis minu esialgset vaimustust mõnevõrra maandasid, ent oma silm on kuningas. Intervjuude põhjal teadsin, et "November" pole "Rehepapp" ning näiteks A. Kukumägi soovitas raamatu enne kinno astumist üldse ära unustada. Lugesin "Rehepappi" ammu ning selle sisu uuesti üle ei korranud. Ometi mäletan, et raamatut lugedes sain päris palju naerda. On ju ka groteskne "Rehepapp" sünge sisuga, kuid A. Kivirähk suudab vist enam vähem igal teemal nii kirjutada, et saad küll mõistusega aru, et asi on halb, aga muigama ajab sellegipoolest.

Kivirähk ise ütles ühes intervjuus, et "Novembris" on raamatu põhiolemus ära tabatud. Ja kes olen mina, et temaga vaielda. Kui mõelda, mis on "Rehepapi" tuumaks, siis see kajastub ka ekraanil. Muuhulgas pärisorjadest eestlaste meelsus, uskumused ja morbiidne huumor, mõisahärrade ja kirikuga seotud stereotüübid jne – see kõik on ka "Novembris" olemas.


Samas oleksin tahtnud enam kivirähklikku "Rehepappi" ja vähem seda armukolmnurka, millele filmis rõhku pandi. Teatud kohad, kus liiga pikalt armunute valul peatuti, muutsid minu jaoks väsitavaks. Näiteks kratte oleks võinud minu poolest ikka tunduvalt rohkem näidata.


Tegelikult ma aga ei virise. Istusin kinos ja mul oli siiralt uhke tunne, et Eestis on selline film valmis tehtud. "November" on visuaalne maiuspala ning olen õnnelik, et see just mustvalgena sündis. Värvid ei sobi ju novembriga kuidagi kokku. Seda, et mul olnuks igav vaadata, ei juhtunud vist hetkekski. Ka siis, kui lugu ise parajasti oluliselt pinget ei pakkunud, sõin ekraanil toimuvat silmadega.

Eriti avaldasid muljet kratid, katk ja see, kuidas äratati ellu eestlaste vanad kombed, näiteks hingedeaeg. Näitlejatest paistis eriliselt välja Rea Lest ja tema Liina.
Kui õigesti mäletan, siis ühes EPLi arvustuses kritiseeriti seda, et filmis osaleb arvukalt tegelasi, kes tegelikult näidelda ei oska. Mulle nende tekitatud efekt just meeldis.

Soovitan ka neile, kes kunstilisi filme ei armasta, sest asi on vaimset ponnistust väärt.