Leegitsev elu

Ma ei tea, mis võiks olla parem, kui kaduda elektrita metsamajakesse ning peesitada küünlavalguses. Kirjeldamatu tunne. See vist ongi õnn.

Barney Stinson teab

Nii ongi. Vähemalt peaks olema.
Seega, gotta be awesome nüüd ja praegu.

Kullast ID-kaart

2012 on aasta, mil Eestis muutuvad väga paljude inimeste ID-kaardid korraga kehtetuks, nt minu kaart kestab veebrurari alguseni.
Hakkasin hiljuti uurima, et mida ja millal mul uue kaardi saamiseks täpselt teha tuleb, sest pank hoiatas mind pikkade järjekordade eest juba oktoobris. Avastasin õudusega, et uue kaardi eest nõutakse riigilõivu isegi 24,28 eurot ehk 380 krooni. Ma ei tahtnud seda kohe uskudagi, sest mäletasin, et omal ajal olid ID-kaardid tunduvalt odavamad. Aga tuleb välja, et 1. jaanuarist 2009 tõsteti riigilõiv 150 kroonilt 250 krooni peale ja 2011. aastast 380 kroonile.

Kas ID-kaart on vahepeal mingisugust väärismetalli sisaldama hakanud või on jätkuvalt tegu ühe kõigile kohustusliku plastikjubinaga? Saaksin aru, kui peaksin nii suurt lõivu tasuma, olles oma kaardi ära kaotanud - tegu oleks õigustatud karistusega. Hetkel tuleb aga kõigil kohustuslikus korras vastav summa välja käia, sest ega ilma ID-kaardita elada ei saa, vähemalt mina mitte. Põhimõtteliselt on võimalik ka riigilõivust vabastamist taotleda, aga ma ei ole täpselt kursis, mis tingimustel. Igatahes tähendab see järjekordset bürokraatia hammasrataste vahel piinlemist, mida ma absoluutselt ei talu. Aga kuna olen vaene tudeng, siis ei tohiks ka hammasratastele risti ette lüüa, kui see aitab natuke raha säästa.

Kas tõesti paberraamatud aknast välja?

Olen raamatuid alati armastanud - mulle meeldib neid lugeda, käes hoida, riiulil vaadata ja sõpradele kinkida.
Lapsepõlves pidasime Manniga lugemispäevikuid. Meil oli lausa võistlus, kumb nädalas rohkem sissekandeid kogub ehk siis uusi raamatuid läbi loeb ning nende kohta oma vihikusse ka pisikese sisukokkuvõtte ja illustratsiooni jätab.
Oli päevi, kus jõudsin raamatukokku lausa kahel korral, sest ega need lasteraamatud ju kaua aega ei võta. Raamatukogutädid olid mulle nagu sõbrad ning raamatukogu riiulite vahel leviv vanade raamatute lõhn muutis sealviibimise alati koduseks.

Täna räägitakse paberraamatutest kui millestki kaduvast, sest e-maailm võtab paratamatult oma. Raamatukogudki polevat enam need, mis varem, sest inimeste huvi on vähenenud ning ka raha uute ja populaarsete teoste hankimiseks napib.
E-raamatud, mingisugused lugerid ja tahvelarvutid - see kõik olevat nii olevik kui tulevik ja ilmselt nii lähebki. Aga mina, 22aastane vanainimene, ei taha paberraamatutest loobuda, ja ei taha ka, et minu lapsed tulevikus nt kurikuulsa "Väikse Illimariga" mingit ekraani näppides tutvuma peaksid.

Asi on selles, et mina ise ei suuda ekraanilt lugedes korralikult süveneda. Ja sama juttu räägib enamik minu eakaaslastest. Kas tõesti järjekordne põlvkondadevaheline digitaalne lõhe? Sest meie olime veel need lapsed, kes ei kasvanud üles arvuti taga istudes või mobiili näppides - vidinad, mis minu elus muutusid igapäevasteks alles teismeeas.
Ekraanilt lugemine tundub mulle pealiskaudsem ning ühtlasi väsitavam ja seetõttu tekitab traditsioonilise raamatuvormi taandumine minus tahes-tahtmata kahetisi tundeid. Ma saan ju aru, kui palju mugavamaks, atraktiivsemaks ning mitmetahulisemaks lugemise kogemus muutuda võib, kuid kas ka sügavus jääb alles? Tahaks loota, et jääb (or else we're screwed).