Kas tõesti paberraamatud aknast välja?

Olen raamatuid alati armastanud - mulle meeldib neid lugeda, käes hoida, riiulil vaadata ja sõpradele kinkida.
Lapsepõlves pidasime Manniga lugemispäevikuid. Meil oli lausa võistlus, kumb nädalas rohkem sissekandeid kogub ehk siis uusi raamatuid läbi loeb ning nende kohta oma vihikusse ka pisikese sisukokkuvõtte ja illustratsiooni jätab.
Oli päevi, kus jõudsin raamatukokku lausa kahel korral, sest ega need lasteraamatud ju kaua aega ei võta. Raamatukogutädid olid mulle nagu sõbrad ning raamatukogu riiulite vahel leviv vanade raamatute lõhn muutis sealviibimise alati koduseks.

Täna räägitakse paberraamatutest kui millestki kaduvast, sest e-maailm võtab paratamatult oma. Raamatukogudki polevat enam need, mis varem, sest inimeste huvi on vähenenud ning ka raha uute ja populaarsete teoste hankimiseks napib.
E-raamatud, mingisugused lugerid ja tahvelarvutid - see kõik olevat nii olevik kui tulevik ja ilmselt nii lähebki. Aga mina, 22aastane vanainimene, ei taha paberraamatutest loobuda, ja ei taha ka, et minu lapsed tulevikus nt kurikuulsa "Väikse Illimariga" mingit ekraani näppides tutvuma peaksid.

Asi on selles, et mina ise ei suuda ekraanilt lugedes korralikult süveneda. Ja sama juttu räägib enamik minu eakaaslastest. Kas tõesti järjekordne põlvkondadevaheline digitaalne lõhe? Sest meie olime veel need lapsed, kes ei kasvanud üles arvuti taga istudes või mobiili näppides - vidinad, mis minu elus muutusid igapäevasteks alles teismeeas.
Ekraanilt lugemine tundub mulle pealiskaudsem ning ühtlasi väsitavam ja seetõttu tekitab traditsioonilise raamatuvormi taandumine minus tahes-tahtmata kahetisi tundeid. Ma saan ju aru, kui palju mugavamaks, atraktiivsemaks ning mitmetahulisemaks lugemise kogemus muutuda võib, kuid kas ka sügavus jääb alles? Tahaks loota, et jääb (or else we're screwed).