Katkine kevad

Olen viimasel ajal mõelnud, mis kõik viis selleni, et mul varakevadel mõistus kuidagi kokku jooksis ja ma musta auku vajusin. Et millest see särevus alguse sai, mis iga päevaga aina kasvas ja kasvas ning paanikahoogudega lõppes. 

Esimesena meenus meie armas naabrinaine, kes siit ilmast selle aasta algul lahkus. Mäletan, et kui me viis aastat tagasi siia majja kolisime, avastasime ruttu, et meil on maailma parimad naabrid. Eriti üks vanem paarike kohe meie vastas. Sain küll kohe alguses aru, et naabrinaine põeb mingit raskemat haigust, kuigi me sel teemal kunagi ei rääkinud. Ent mida aastad edasi, seda paremini paistis tal minevat. Kui meie poeg kolm aastat tagasi sündis ja nad meile õnne soovimas käisid, ei näinud ma haigusest enam mingeid märke. Eelmise aasta suvel rääkisime õues toimetades üle tee juttu nagu alati ja ma ei saanud aru, et midagi valesti oleks. Sügisel aga kuulsin siit ja sealt, et naabrinaisel on tervisega jälle häda, ehkki netis suhtles ta ikka sama positiivselt edasi. Aastavahetusel tuli naabrimees südaööl meie maja ette klaase kokku lööma (seda traditsiooni oleme elus hoidnud siia kolimisest saadik) ja ma polnud selleks üldse valmis, kui ta teatas, et neil olid ühised viimased jõulud. Et järgmine aasta naabrinaist enam ei ole. Ja mõned nädalad hiljem ei olnudki.

Ma ei tea, miks see kõik mind nii palju mõjutas. Me polnud ju lähedased sõbrad, lihtsalt naabrid, kes üksteisele head soovisid. Aga mu aju ei tahtnud sellega kuidagi leppida. Ma ei tea, kas asi oli selles, et ma tunnen ka tema lapsi ja tean, kui kallis ema ja vanaema ta oli. Või et kujutasin naabreid vaadates teinekord ette, kuidas me ühel päeval kah selline tore vanapaarike oleme ja koos aias tegutseme. Kindlasti mängis rolli see, et see kõik oli nii ootamatu. Aga selline jube haigus vähk lihtsalt on. Ühel hetkel istutad aias sügislilli ja teisel hetkel sind enam ei ole. 

Samal ajal sai meie tütar raske kopsupõletiku, pidime talle korra isegi kiirabi kutsuma, sest ei saanud palavikku alla. 

Ja vaid paar nädalat hiljem algas Ukraina sõda ning äkitselt rääkisime sõbrannadega oma vestluses niisama loba asemel ilma naljata sellest, kas ka meil on vaja sõjaks valmistuda või mitte.

Veetsin pikki õhtuid ekraani vahtides, sest ma ei talunud enda ümber vaikust. Kannatasin peavalude ja unetuse käes, kuid ei teinud sellest välja. Peas keerles püsivalt miljon mõtet, mida ma ei suutnud maha suruda. Minu tööalase tuleviku osas oli õhus palju küsimärke ja igast uudistekanalist vaatasid vastu sünged tulevikuennustused. 

Kõige hullem oli ilmselt see, et ma ei rääkinud minu sees toimuvast mitte kellegagi. Kindlasti andsin paar vihjet siin ja seal, aga see jäi vaid pinnavirvenduseks. 

Kuni ühel ööl kees kõik üle ja sain oma elu teise paanikahoo. See on siis selline "tore" tunne, et sa päriselt mõtled, et sured ära ja sul on ka tugevad füüsilised sümptomid. Ma pidin seinast kinni hoidma, et püsti püsida, vererõhk oli laes ja ma polnud kindel, kas tahan oksendada või minestan ära. Õnneks see polnud mu elu esimene paanikahoog, mistõttu sain aru, mis minuga toimub ja suutsin ennast ilma kiirabi kutsumata maha rahustada. Oma esimese ja üsna juhusliku paanikahoo sain aastaid tagasi meie tütart oodates, kui täitsa raseduse lõpus sain ühel ööl pähe mõtte, et midagi on valesti.

Igatahes nüüd ei jäänud see hoog ühekordseks, vaid mitu kuud läks mööda nii, et ma hommikust õhtuni tegelesin vaimselt paanikahoogude maha surumise ja ärevusega. Olin kindel, et mul on midagi tõsist viga. Sinna otsa tuli veel koroona ja mida kõike. Õnneks vereanalüüsid olid korras ja see, et käisin analüüse andmas, oligi esimene samm õiges suunas. Teine samm oli see, et ma hakkasin ausalt rääkima, mis minu sees toimub. See oli väga raske, aga vajalik. Imekombel sain sellest tundest lõpuks üle. Ent see nõudis umbes pool aastat igapäevast tööd ja võitlust iseendaga. Ütlen ausalt, et need kuud olid kõige jubedamad minu elus. 

Elu läheb edasi. Naabrimees võttis sügisel aknalt maha suure tähe, mille naabrinaine sinna eelmisel aastal riputas (nagu igal aastal). See oli viimane märk, mis teda mulle igapäevaselt meenutas.

Ja kui kõik hästi läheb, liitub meie perega märtsi lõpus veel üks väike tüdruk. Kolmas seiklus algab.

Kirjutamise ilu ja valu

Ma pole väga ammu midagi kirjutanud. Viimase paari aasta jooksul olen paberile saanud ainult mõne üksiku luuletuse. Suurema osa neist kirjutasin tänavu kevadel, mil mu elus oli tervisemurede tõttu pigem raske ja sünge etapp. Kirjutamine on mind alati rahustanud ja mõnel päeval tundus, et kui panen paberile kas või paari reaga selle, mis mu sees keeb, siis temperatuur langeb ja ma saan jälle hingata. Eks selliseid perioode tuleb ikka ette, aga õnneks nüüd on enesetunne jälle korras. 

Olen nende aastate jooksul nii mõnelgi korral siia blogisse tulnud ja mõelnud, et peaksin kirjutama. Ometigi pole blogi kirjutamine asi, mida peaks tegema vägisi või kohusetundest. See võiks tulla ikka südamest. Vähemalt vanasti oli asi nii. Mingi aeg blogimaastik natuke muutus ja moodi läksid erinevad reklaampostitused, tootearvustused jne. Mis on ju igati ok, lugemist leidub igale maitsele, aga see pole see, mida mina blogimaailmast otsisin või miks ammustel aegadel kirjutama hakkasin. Ja eks ma langesin ühel hetkel ka ise sellesse auku, kus enda mõtetest ja elust jutustamine tundus äkitselt kuidagi liigagi isikliku ja samas asjatuna. Nii keskendusin hoopis arvustustele, mida oli lihtne kirjutada iseennast eriliselt avamata ning millele leidus alati lugejaid. Aga siis tulid lapsed, aega oli muudkui vähem ja arvustuste kirjutamine ei kutsunud mind enam nii tihti blogi avama. Ühel päeval avastasin ehmatusega, et ma pole juba üle aasta oma blogi ega blogirulli isegi avanud. Olen vist ringiga tagasi algusesse jõudnud, sest nüüd tunnen, et kui kirjutada, siis pigem ikka nii, et kirjutatu eelkõige iseendale ka pikemas perspektiivis korda läheb või midagi juurde annab.

Ma tegelikult ei tea, kas oleksin enam kunagi siia kirjutama jõudnud, kui ma poleks hiljuti lugenud ühte blogi, mis mind hingepõhjani puudutas. Nii sügavalt, et ma julgen väita, et minu sees toimus lugemise käigus mingi püsiv muutus. See on üks soomekeelne leinablogi, mille autoriks on minuvanune naine ja ema, kelle eksmees lasi 2018. aasta oktoobris nende 6-aastase tütre ja seejärel ka iseenda maha. Motiiviks oli kättemaks naisele. Peremõrvad on Soomes vastikult levinud, kuid pisikese Veera lugu jäi mulle juba siis eriliselt meelde, kui sellest veel uudistes räägiti. Minul oli tollal süles 1-aastane tütar ja ma ei suutnud ette kujutada, mis pidi juhtuma, et üks isa oma lapsele nii teeks. 

Mari alustas oma leinablogi kirjutamist juba 2019. aastal, ent mina avastasin selle alles nüüd. Ja see blogi tuletas mulle meelde, miks blogimine või kirjutamine üldiselt on parimal juhul nagu teraapia, mis võib aidata nii kirjutajat kui ka lugejaid. See, millise avatuse ja aususega Mari juhtunust räägib, kui imekaunilt ta suudab kirjutada millestki nii kohutavast ja kui hingekriipivalt palju armastust on kõigi tütrest kirjutatud ridade vahel, võttis mind natuke hingetuks. Kohe päriselt. Lugesin paari õhtuga terve blogi läbi, ei jätnud ühtegi postitust vahele ja lihtsalt nutsin lahinal. Järgmisel hommikul kallistasin meie nüüd juba 5-aastast tütart ja kohe-kohe 3-aastast poega eriti pikalt. 

Eriliselt imetlen seda, et Mari on osanud ja julgenud igavesti 6-aastaseks jäänud Veera loo rääkida kõige-kõige argisemate hetkede kaudu. Need hetked on meie kõigi ümber, aga sageli jäävad need argipäevade virvarris tähelepanuta või ununevad liiga ruttu. Tõenäoliselt poleks ka Mari iial neid sel moel kirja pannud, ent kuna ta ei saanud oma lapsega päriselus hüvasti jätta, siis kujuneski tema hüvastijätuks blogi, kus Veera, kes armastas tantsida ja unistas saada kuulsaks baleriiniks, omal kombel edasi elab.

Meiegi kodus on mõned päevad nii kiired ja lärmakad, et mulle tundub, et ma ei mäleta neist mitte midagi, kuid pärast Mari blogi lugemist kuulen selles lärmis uutmoodi muusikat. Seda on raske seletada, ilma et see kõlaks nagu klišee. Pärast Mari valusate, kuid samas nii südamlike ja ehedate mälestuste lugemist hindan argipäevade märkamatut ilu veel kordades rohkem. Nii palju, et kui lugemise lõpetasin, tundsin, et mu süda on justkui murdunud ja samaaegselt paisunud. Et ühtäkki mahtus sinna sisse veel rohkem armastust. Ja ma pole inimene, kes üleliia lihtsalt liigutuks või igapäevaselt kuulutaks, et mingisugune tekst või film on mind inimesena kasvatanud. Ma ei mäleta, kas olen üldse kunagi seda väitnud. Igatahes loodan, et Veera lugu jõuab ühel päeval ka kõvade kaante vahele, sest see oleks seda väga väärt. 

Mari ausat ja andekalt kirjutatud blogi lugedes tuli mulle jälle meelde, miks ma omal ajal blogida armastasin. Et argihetkedest saaks mälestused, mis jäävad alles. Et argihetkedest sünnivadki need kõige paremad lood, mis meid ajas tagasi viivad. Täna on muidugi omaette nauding kirjutada eesti keeles, sest minu igapäevane keel aina rohkem on soome keel. Olen siin juba nii kaua elanud, et vahel isegi mõtlen soome keeles, aga seda päris mind ma enda soomekeelsetes tekstides ikka veel ei näe, neil on mingi kummaline võõras maik juures. 

Üle pika on minu sees kirjutamise tuhin. Samas mõtlen, kas ikka jõuan ja kas enam oskangi, aga vähemalt tahtmine on tagasi tulnud. Ja rõõm oli näha, et väga paljud minu kunagised lemmikblogijad kirjutavad ikka veel täie hooga ja pole kuhugi kadunud. Nüüd lugema. 

Nali päästab päeva: püstijalakoomikute etendusi Netflixi varamust

Väsinud lapsevanemad istuvad diivanil, akna taga möllavad tormituuled ja uudised on masendavad. Tahaks meelelahutust, aga tv-st ei tule mitte midagi ja ühtegi tõsist filmi niikuinii ei jaksaks vaadata. Tuttav tunne? Meie vajutame sellisel juhul käima Netflixi. Ühel õhtul soovitas see meile mingisugust stand-up'i etendust ja otsustasime, et see pole sugugi paha idee.

Pean tunnistama, et Netflixi esimene pakkumine oli täielik möödalask ja nii ka mitu järgmist, kuid lõpuks sattusime Dave Chappelle'i otsa. Ega ma püstijalakoomikutest eriti palju tea, aga Chappelle mõjus kohe esimeste minutitega nii veenvalt, et jäimegi vaatama. Esiteks on tema huumor päevakajaline ning ta julgeb naljatada ka nö kuumadel teemadel, teiseks oskab Chapelle väga sujuvalt enda üle naerda ja argisituatsioone naljaks keerata. Mulle on püstijalakoomikute puhul oluline, et esinejat oleks mõnus kuulata ja vaadata. Ma ei pea siin silmas välimust, vaid kehakeelt, kõnetempot ja muud sellist. Näiteks vägagi populaarne Kevin Hart ei istu mulle üldse, sest ta on laval nagu Duracelli jänes. Dave Chappelle on jällegi täpselt minu maitse.

Paari nädalavahetusega said kõik Chapelle'i etendused nähtud, ent püstijalakomöödia pisik oli meid nakatanud, seega asusime uuesti otsingutele. Võin kinnitada, et see polnud sugugi kerge ülesanne ja mäletan eredalt ühte õhtut, kui istusime rõõmsalt teleka ette ja avasime Netflixi. Mõned tunnid hiljem venisime aga suure pettumusega ära magama, sest kogu selle aja jooksul ei suutnud me ühtegi etendust üle kümne minuti jälgida. Kas viga on meis või on üldine tase madal, ma ei tea. Tol õhtul mõtlesin küll, et see oli viimane kord. Aga asi jäi ikka kipitama ja aja jooksul leidsime veel kolm etendust, mille otsast lõpuni vaatasime.

Tom Papa, kelle kõnemaneeri paari esimesel minutil võõrastasin, aga õige pea sai minust fänn. Algusest lõpuni hoogne ja me naersime kohati ikka kõva häälega. Tom Papa huumor keerleb just selliste eluliste pisiasjade ümber, mis kõigile tuttavad.

Pete Davidson, kellest meiesugused vanurid polnud midagi kuulnud, aga etenduse käigus saime teada, et tegu on Ariana Grande eksiga. Seesama etendus on naise fännide seas viha tekitanud, ehkki ma ei mõista, miks. Üks kirjutab laule, teine teeb nalja – mõlemad on purunenud suhte nö laulu sisse pannud, aga mulle küll Pete'i huumor eriliselt pahatahtlikku muljet ei jätnud. 

Ja lõpetuseks Marc Maron, kelle etenduse esimene pool meeldis mulle lõpuosast kõvasti rohkem, aga pidasime vastu. Maroni naljade puhul jäi mulle sageli tunne, et mõte oli hea, aga ta venitas jutu liiga pikaks. See etendus meeldis mulle neist kõige vähem, aga julgen seda koroonakarantiinis vaevlevatele inimhingedele ikkagi soovitada.

Kui keegi tahab mind vaevast säästa ja oskab veel mõnda Netflixist leitavat stand-upi soovitada, siis olen muidugi väga tänulik.