Pimeduse rüütel

Käisin eile kinos – Võrus esilinastus "Pimeduse rüütel", milles teeb oma viimase rolli Heath Ledger (Jokker). Ja tuleb tunnistada, et vaatamata haibile, mis seda filmi saatis, oli see minu meelest ikkagi suurepärane. Ent saalist väljudes olin kuidagi kurb, raske tunne jäi sisse.

Esiteks Ledgeri õnnetu saatuse tõttu – tema närvid ei pidanud ilmselt just selle filmi tõttu vastu. Masendav, et ta sai oma e l u rolli ja jõudis maailma tippu, seda ise nägemata. Ledgeri Jokker on tõesti vapustav, kuid selle eest tuleb kindlasti ka stsenaariumi tänada.

Nii jõuangi teise põhjuseni, miks pärast "Pimeduse rüütli" nägemist tujust ära olin. Iroonilisel kombel on ühes fantaasiafilmis vägagi reaalselt ära toodud tänapäeva inimeste mõjutatavus ning pahelisus. Ja sageli tõesti ongi nii, et praeguses maailmas,  mis on täis igasugu psühhopaate, ei suuda ka parimad meist endale truuks jääda.

Lõpuks ometi üks film, mis ei tekitanud pärast tohutut promokampaaniat pettumust.