Koju kõndides tabas mind taas üks neist hetkedest, mil tunnen, et kõik mu mõtted tahaksid korraga sajas eri suunas joosta.
Istusin ühele määrdunud pargipingile, vaatasin tühja pilguga ringi ning kuulasin mp3-st "Kui mind enam ei ole".
See oli selline kummaline kurbuse ning rõõmu sümbioos.
Ma olen, minule kallid inimesed on.
Aga äkki ma ikka olen kibestunud ja kade?
15 tundi tagasi
No Comments Yet, Leave Yours!