Aga siin ma olen

Minu uuteks teraapilisteks sõpradeks on küünlad. Juba neli päeva järjest olen ühe pisikese teeküünla valguses uinunud.
Taustaks Miles Davis, Billie Holiday ja Neil Armstrong.

Olen täna üksi kodus. See on täiesti arvestatav saavutus, sest kui neli tudengit koos elavad, siis kesknädalane üksindus on vägagi haruldane nähtus. Üksindus on mõnus, kuid mitte täna.

Ei tea, miks just täna tahaks nautida mõne hea sõbra seltskonda, arutada tassi (või mitme) kohvi kõrval maailma asjade üle. Jah, kuulun taas kohvijoojate hulka, kuigi olen pigem poole kohaga sõltlane.
Aga siin ma olen - üksi, ilma kohvi ja juttudeta, kirjutamas taas üht suhteliselt sisutut blogipostitust.

Tahan Annelinnast ära. Igasugune entusiasm, mis mind siia kolides saatis, on kadunud. Alles on vaid mälestus unistusest, et ehk hakkan siin end viimaks koduselt tundma.

Mäletan, et esimesel ülikooliaastal Tartusse kolides olin raudkindel, et sinna nõmedasse magalasse ei lähe ma kunagi.

Aga siin ma olen - selle sama magala kõige süngemate üheksakordsete majade segapuntras, trepikojas, kus hommikul liftist vereloigu leidmine ei ärgita erilist tähelepanu.