Mustast porist sinise taevani

Lõpetasin täna Mihkel Raua teise raamatu lugemise, esimese pressisin alla eelmisel nädalal.

"Sinine on sinu taevas" ja "Musta pori näkku" on olemuslikult kindlasti väga erinevad teosed, peegeldades aga selgelt ühe autori käekirja - tegu on mahlakalt kirjutatud lugudega, kus ei tule puudu mustast huumorist, teada-tuntud nimedest ning Rauale omastest teravatest võrdlustest.

Minu jaoks seisnes põhiline erinevus selles, et "Musta pori näkku" ma tõesti pressisin alla, st leidsin selles kurikuulsas ja imelisi läbimüüginumbreid sünnitanud teoses üllatavalt vähe sellist, mis mind huvitanud oleks.
Pooleli ma siiski ei jätnud, sest "Musta pori näkku" on lihtsalt selline omamoodi hämmastav fenomen, umbes nagu raamaturiiulite Võsa Pets. Ja põhimõtteliselt pakkus Raud päris mitu lõbusat/traagilist lugu oma kunagiste ja praeguste kaaslaste kohta, näidates erisuguseid Eesti ühiskonnas tuntud ja vähemtuntud tüüpe hoopis uues valguses ( à la  kuidas Rein Lang Tähtvere lauluväljakul Mart Riikojale jalaga persse virutas või kuidas Tõnis Mägi vaatamata suurtele pingutustele kohe mitte kuidagi kaine peaga Tartusse esinema ei jõudnud). Seda kõike enesele armu andmata. Üldiselt ei olnud "Musta pori näkku" aga absoluutselt minu maitse, tegemist oli tõesti musta poriga näkku, nagu autor juba esikaanel lubab.

"Sinine on sinu taevas" meeldis mulle rohkem, aga seegi lugu jäi minu jaoks kuidagi ülepaisutatuks ja sõna otseses mõttes räigeks. "Sirbi" lehekülgedel kirjutas keegi hiljuti, et cool olemine iseenesest olekski justkui Raua uusima teose eesmärk. Mulle jäi sama mulje - liiga palju nimesid (Anu Saagimist Beethovenini), liiga palju kõik-mis-sülg-suhu-toob-stiilis kõrvalepõikeid. Samas ei saa eitada, et Raud julgeb mõelda ja öelda ning ei karda ka oma kõige fantastilisemaid ideid paberile panna. Ja "Sinine on sinu taevas" ei ole kohe kindlasti igav raamat, tegu on väga kaasahaarava looga, tõeline thriller.

Ürgnaine ja ürgmees

Teega mee (mhmh, just nii) kõrvale panin käima Jan Uuspõllu "Ürgmehe", sest see dvd oli juba lubamatult kaua riiulil seisnud.

Si-si-si-si-sitapead!

On olemas kaks sugu - naised ja sitapead. Kas on nii? See on kogu loo põhiküsimuseks.

Loomulikult ei ole kõik mehed sitapead. J. Uuspõld teeb selle vaatajatele puust ja punaselt selgeks. Ja ega naistelgi midagi viga pole. Me võime tõesti vahel käituda justkui kuuluksime eri kultuuridesse (küttidest ja korilastest välja kasvanud erinevustega klannidesse), kuid tegelikkuses oleme me ühe kultuuri kaks üksteisele olemuslikult vajalikku poolust, me täiendame üksteist.

Me oleme erinevad and that's ok!

Need turuhommikud

Tänane päev algas taas ühe askeldusterohke laupäevase turuhommikuga (kuigi see postitus jõuab teieni juba pühapäeva esimeses tunnis). Mõni arvab, et turul käivad ainult vanad inimesed.
Mina olen aga 21aastane ja armastan turul käimist, eriti nendel kõige magusamatel unetundidel. Lõuna ajal minnes pole asi enam justkui päris.
Turul käivad - nagu mu ema armastab öelda - lihtsad inimesed. Jah, nii ongi, kuigi ehk lihtsate inimeste asemel oleks veel parem ja õigem öelda, et inimesed on turul lihtsad.

Turukauba värskus mõjub mulle nagu magnet, mis mind alatasa sinna kisub. Tänagi hankisin lauale ühe värske kimbu rukkililli, külmkappi värsket tilli ning riiulile mett.

Aga tänases päevas oli muudki head. On vaja neid õigeid inimesi, kellega koos võiks kas või maailma lõppu põrutada. Ja muud polekski vaja.

Aitäh, Mann.