Indigolapsed

Indigolapsed olid minu jaoks esimene kodumaine bänd, kelle muusikasse ma väga sügavalt kiindusin. Just nii, et imetlen iga nende lugu, mitte vaid mõnda üksikut.

Täna õnnestus mul neid lõpuks päriselt näha ja kuulda. Esimest korda. Kõik oli täpselt nii nagu peab, nii nagu olin ette kujutanud (kuigi kondid olid lõpus natuke valusad - vanadus vist).
Eriti meeldib mulle Indigolaste juures see, kuidas igaüks neist (bändil oli täna kohal viis liiget) oma pilli armastab, seda on näha. Olgu selleks siis kitarr, tšello või häälepaelad, ikka ja alati leitakse iga loo jaoks eraldi tunne.

Indigolapsed kirjutavad väga head muusikat, nende laulude sõnad ja sõnademängud panevad kaasa mõtlema, helid jala tatsuma ning lugudes peituv emotsioon ei lase neid hiljem ära unustada.
Jääb meelde mingi mõte või viisike, mis veel päevi ikka ja jälle kõrvus kõlama hakkab.

See võib olla ka hoopis midagi muud, mis nende kontsertilt kaasa võetakse, kuid keegi ei lähe tühjade kätega. Täna võis soovi korral isegi moosiga pannkooki ja kallistuse saada.