Katrina Kalda "Eesti romaan"

Külastasin 26. mail Katrina Kalda raamatuesitlust Tartu Rahva Raamatus, sest hea kursavend kinkis mulle sünnipäevaks tema "Eesti romaani".

Katrina paistis ruumi täitnud tuimade ja endassetõmbunud eestlaste ringis kohe silma. Temas oli näha nii palju Prantsusmaad, sellist soojust ja teistsugust temperamenti. Publiku seast esitas küsimusi vaid üks inimene, vähemalt avalikult, kuid hea seegi, sest sageli ei küsi keegi. Ametlikult esitas küsimusi keegi prantsuse kirjanduse? õpetaja. Kalda oskas üsna lamedatele küsimustele vastata väga säravalt. Ise polnud ma tol hetkel lugemisega veel poole pealgi ning hiljem otsustasin pika pausi tõttu üldse otsast alustada.

Autor arutles väga erinevatel teemadel, mida ta "Eesti romaanis" avada on püüdnud ning mitmed neist on ka minule isiklikult olulised. Mis on ajalooline kirjandus? Kalda pidas küsimust fiktsioonist ja reaalsusest oma loo puhul märgiliseks. Ja paljud faktivead on samuti teoses sellest sõltuvad (ajalugu kui subjektiivsed mälestused, mälu järgi faktide esitamine).

See, et Kalda käsitleb Eesti iseseisvumist alates 1920. aastast sõltub sellest, et Prantsuse ajalooteaduses nähakse Eestit iseseisvana alates Tartu rahust, mil algaski meie sisuline iseseisvus, ning raamatu esmaseks sihtgrupiks on prantslased (samas Stalini vigane surma-aasta võeti omaks, kuigi see esinevat ainult eestikeelses väljaandes, seega prantslaste jaoks suri isake siiski 1953, mitte 1954).
Samal põhjusel sai teos endale nimeks "Eesti Romaan", mida soovitas kirjastaja, sest prantslaste seas olevat parajasti populaarsed põhjamaad ja Eestile rõhumine lisavat nende silmis loole eksootilisust. Kalda mainis, et ise ta sellele nii ei mõelnud ning tema meelest pole tegu eksootikaga, lisades aga, et kindlasti on tema Eesti erinev nende inimeste Eestist, kes siin kogu aeg elanud on. See on ikkagi tema lapsepõlvemaa.

Teine huvitav küsimus, mille autor esile tõi, puudutas kirjanduslike tegelaste olemust. Kas nad on mõnest nö päris inimesest isikulisemadki? Kas nad haihtuvad, kui me sulgeme raamatukaaned või jäävad nad meie sisse ja liiguvad meie seas? Mulle meeldisid väga ka Kalda mõtted luule kohta - kuidas igas romaanis on tegelikult peidus luuletus, sest luule on see kõige sügavam osa kirjandusest, alge. Kirjutaksin tema arvamusele kahe käega alla.

Igatahes, pärast esitlust ootasin pikisilmi lugema hakkamist ja lootsin midagi väga head, vaatamata ajakirjanduses ilmunud riitilistele arvustustele. Nüüd on "Eesti romaan" mul viimaks loetud ja kahjuks pean ikkagi kriitikutega nõustuma.

Kätlin Kaldmaa kirjutas 3. juuni Sirbis Kalda romaanist kui katedraalist, mille ehitamise käigus on kaduma läinud kirg ja elu, järele on jäänud sambad, karniisid, keerulised skulptuurid ja seinamaalid stseenidega  mingite kaugete tegelaste elust. Nii on. Minugi silmis on "Eesti romaanis" sisu täielikult allutatud vormile ning kuigi lugeja võib nautida väga mahlaseid ning värvikaid kirjeldusi - Kalda katedraali tugev vundament -, ei püsi kogu asi vaid neile toetudes koos. Midagi jääb puudu.

Tooksin siin paar mulle eriliselt silma jäänud kirjeldust ka välja (eks igaüks otsustagu ise, kas tema jaoks keeratakse vint üle või ei):
Ning linnamüüride vahel võitlevad alalõpmata õigeusu kirikute sibulkuplid, luteri kirikute teravad porgandtornid ja kandiliste elumajade praekartulid, üritades üksteist pudrustada, andes sibulatele kartuli maitse ja kartulitele porgandi värvuse, lastes podiseda söödamatul supil, millesse õhtumaised kreemipilved vastutahtsi oma servapalistusi kastavad.

Kindlasti on olemas vaid see tuba, aknapragude vatt, mis on tolmu kogudes halliks muutunud, kägarasse vajunud elulõng, haralised varblasejäljed lumes, pehmenev detsembrilõhn, lääge ja leige sulavaha ja küünlatahtide lõhn - tahtide, mis viimaks kustuvad, vabastades ebamääraseks rahutuks lohutuseks peenikese palmiku musta suitsu. Selles talves on akordionilõõtsa voltidena leidnud oma koha kõik Augusti aastad ja aastaajad.

Väga meeldis mulle see koht:
Kes peale Augusti ei teaks, et meie päevil pole enam olemist ilma omamiseta, et objektid (st asjad) on need, mis olendeid täidavad, neile kaalu annavad ja neil lõpuks olemas olla lasevad?

Igatahes, mulle tundub, et Kaldas on kõik olemas, et kirjutada üks suurepärane romaan. Palju on arutletud selle üle, kas ja kui palju mõjutab üht kirjanikku kirjanduse süvitsi õppimine.
Kalda esimene romaan illustreerib päris ilmekalt, mis lõksudesse noor kirjanik, kes ehk teab ja tahab liiga palju, sattuda võib.
Iroonilisel kombel kujutab autor "Eesti romaanis" kirjanikku üsna hädise tegelasena, sest vaene August, kes ei saa kusagil mujal hakkama, sokutatakse viimase võimalusena kirjanikuks - ja saab hakkama küll (ehk mitte hästi, kuid siiski).