Mind on lapsest saati häirinud sõna "kohustuslik", sest asjade kohustuslikuks muutmisega kaasneb sageli oht need ära rikkuda. Nii ei mõista ma ka kultuuriminister Rein Langi sundnimekirjade-missiooni, olgu, ehk isegi mõistan, kuid ei poolda. Ma ei näe raamatukogudele kohustuslike nimekirjade esitamisel seda tulemust, mida kultuuriminister tõenäoliselt loodab - et siis hakataksegi lugema kõiksugu nominente ja kõrgklassi kirjandust. Ei, inimesed loevad ikka seda, mis neid huvitab või ei laenuta hoopis midagi.
Olen nõus Valle-Sten Maistega, kes kirjutab 13. jaanuari Sirbi väga heas ja põhjalikus arvamusavalduses muuhulgas ka raamatukoguhoidjate olulisusest. Raamatukogutöötajad on lugejatele omamoodi usaldusisikuteks, kel võib õnnestuda laenutajate nö parematele jahimaadele suunamine, neile kas või natukene väärtuslikuma kirjanduse tutvustamine. Muutused ei toimu hüppeliselt ega iseenesest.
Võimalus, et inimene, kes on terve elu näiteks mustaks lambaks tembeldatud Cartlandi teoseid sisse ahminud, hakkab nüüd Sirpi või mõnd romaanivõistluse laureaati lugema - lihtsalt seetõttu, et need on talle kättesaadavaks muudetud -, on väga väike.
Rahvaraamatukogud ei ole muuseumid või väärtkirjanduse hoidlad, nende funktsioon ühiskonnas on hoopis teine, eriti väikeasulates (sotsiaalne, kogukonda tugevdav) ning mulle tundub, et Langi plaan, mis on nüüdseks ka reaalsuseks saanud, räägib vastavale funktsioonile vastu, mitte ei aita kaasa. Muredest, mis võivad tänu käesolevale muudatusele kirjanikele osaks
saada, kirjutab tänases EPLis Wimberg, nimetades toimuvat tabavalt karuteeneks.
Loomulikult on ka erandeid, nt teadusraamatukogud, sest raske on adekvaatselt kirjeldada minu reaktsiooni ja kohkumust, kui mõni aeg tagasi avastasin, et TÜ raamatukogu riiulitel on olemas kõik meie olulisemad kollased väljaanded, isegi Playboy, kuid puuduvad nt The Economist või The New York Times (ehkki mõistan, et viimaste hankimine on väga kulukas). Usun, et mõttetute ning teadusraamatukokku sobimatute tellimuste tühistamine võimaldaks tekkivat raha oluliselt otstarbekamalt kasutada.
Igatahes tundub mulle, et isepäine minister Lang on kiirustanud, mõtlemata sundnimekirjade praegusel kujul sisseviimise tagajärgi hoolikalt läbi ning arvestamata üldsuse arvamust, mis pole olnud pelgalt heakskiitev.
Ahjaa
4 tundi tagasi
Ma ei usu, et Lang ise seda teemat üles võttis. Küllap käidi tema juures halamas, et meedias üles haibitud kirjanikke rahvas ei loe. Kui oled maoks sündinud, kotkana lennata pole võimalik. Õnn, et maod üldse loevad midagigi.
VastaKustutaMind jätab selliste teemaalgatuste puhul alati hämmeldama, et kas siis tõesti inimesed pole jalaga Tallinnast välja saanud ja kas nad ISE ei ole ka kirjanduse nime kandvate teoste lugejad? Mine proovi näiteks sisustada oma suvi lugemisvaraga Tabivere, Lihula või Luunja raamatukogu valikuga. Mina olen taolises väikelinnas-külas pidanud seda tegema ja lõpuks andsin alla ja lugesin ka Sandra Browni, sest muud polnud (peale "meetririiulite", kus nõukaajal välja antud klassika, mis mul ammu ribadeks loetud). Aga proovi Houellebecqi leida või Chuck Palahniuki. Või Haruki Murakamit. Nendel nimekirjadel ja asjadel pole seda mõtet, et paneme maatädi Maali, kes "neegreid" siiamaani loomadeks peab ja arvab, et tütarlapse õnn on ikka mehele saada, maailma avaralt nägema ja semiootikast huvituma, vaid et aitame neil inimestel, kes huvituvad maailmakirjandusest ja väärtkirjandusest laiemalt, oma huvisid rahuldada ka väljaspool Tartut-Tallinnat. Maatädi Maalid võivad sitaste saabastega Browni ja Cartlandi järel lõputult tammuda, keegi ei keela.
VastaKustutaNoh, mina olen pärit Võrust, mis pole just eriline suurlinn, kuid kus on väikeasulatest kindlasti kordades parem olukord, ning nt ajaloolise kirjanduse osas, mis on minu suurim huvi, on seal täiesti arvestatav valik olemas. Igatahes ei väida ma seda, et raamatukogudes pole vaja tegeleda kvaliteetse kirjanduse populariseerimisega, vaid kahtlen selles, kas praegune lahendus on see kõige õigem ja tulemuslikum. Usun, et pikema arutelu ning ettevalmistusega oleks tõenäoliselt midagi paindlikumat ning kasulikumat välja mõelda suudetud.
VastaKustutaMa arvan, Nirti, et Sa pisut lahmid. Külaraamatukogu on eelkõige selle kogukonna jaoks kus ta asub. Ning kohusetundlik raamatukoguhoidja komplekteerib oma kogu vastavalt kohalikule lugejale. Hea raamatukoguhoidja on samas ka see "valgustuslik" maa sool. Eks ta siis laveeribki, et ikka lugejaid oleks. Mõnikord olen minagi õnnetu, et koduraamatukogust pole võimalik saada koheselt seda, mida tahan või vajan. Aga ometi lepin sellega.
VastaKustutaSeda seepärast, et raamatukogul on täita missioon. Leian, et parem sitaste saabastega Browni ja Cartlandi järel tammuda kui Sergio Rossi kingakestes veerida tähti kokku, milleks järjekordset ilutoodet-möksi kasutatakse. Pealegi, pärast mitmekümneaastast hariduse reformimist on karta, et üha vähem jääb ka neid sitaste saabastega lugejaid, kes üle raamatukogu ukseläve üldse astuvad.
Selliste sinusuguste suvitajate jaoks võiks olla toimiv RVL. Lihtsam oleks hoida raamatut riiulil Tartu Linnaraamatukogus ja see saata Lihulasse. Oleks odavam ka riigile tolmuvate köidete ostmise asemel panna raha postikulu peale, siis kuluks raamata ka normaalselt (sest ega Tartu LR-ski sarnased raamatud eriti vatti ei saa, hea kui lehed lahti lõigatakse).
VastaKustutaSee süsteem aga meil ammugi ei toimi.
Linnaagulisse põgenenuna me kahtlemata tunneme alaväärsuskompleksi maaka suhtes ja siit paljud otsesed ja kaudsed ülbamise, diskrimineerimise ja laiamise juhtumid maarahva suhtes.
Eks sealt tule ka vastu, sest maale on jäänud sageli vaid moonakad ja aguli või maamoonakal ei ole erilist vahet.