Raudne Leedi

Tahtsin kiirelt ära mainida, et Meryl Streep oleks sel aastal kindlasti Oscarit väärt. Tema Margaret Thatcheri kehastus filmis The Iron Lady on erakordselt hea. Aga mida muud saakski oodata, kui üks filmimaailma väärikamaid ning andekamaid naisi asub mängima poliitilisel areenil Raudseks Leediks ristitud Suurbritannia esimest naispeaministrit.

The Iron Lady suutis mind ka üllatada, sest ootasin filmi poliitikast, kuid tegelikult rääkis see armastusest. Margaret armastas/armastab nii oma abikaasat kui ka poliitikat, raske öelda, kumba rohkem.
Soovitan soojalt!

Lõputa lugu

Olen juba pikalt mõelnud, et peaks mõne filmipostitusega maha saama, aga kohe kuidagi ei ole nö sulge liikuma saanud.
Võtsin isegi tänavused Oscari-kandidaadid ette, et tõeliselt häid filme vaadata ning inspiratsiooni ammutada. Aga ei, vaikus. Eelmisel nädalal nägin ära "Moneyball'i" ja "The Help'i", kuid ei midagi. Tegelikult olid mõlemad head filmid, eriti meeldis mulle "The Help", kuid minus ei hakanud neid vaadates ükski rida jooksma. Tänagi ei kirjuta ma otseselt filmiarvustust, kuid "The Descendants", millega oma õhtut sisustasin, puges mulle hinge küll.

On teatud seltskond inimesi ja filosoofe, kes usuvad, et me oleme narratiivsed olendid, kes elavad oma elu lugude kaudu. Ma ei tea, mida mina usun, ent mulle meeldib see teooria. Narratiivil on alati algus, keskosa ning lõpp. Elame oma elu, ehitame mingit lugu, ennustame selle loo käike ning unistame ilusast lõpust. Iga unistuski on tegelikult omaette lugu. Võiks ju mõelda, et maailmas on seitse miljardit lugu, rohkemgi, sest lood ristuvad ning põimuvad, sünnitades nii narratiive aina juurde. Ja lood ka purunevad, kuid nende kildudest hargnevad järgmised algused. Võib olla seegi, et oleme tegelasteks ühes suures lõputa loos.

Minu jaoks rääkiski "The Descendants" eelkõige ühe loo purunemisest. Ühe armastusloo, ühe traditsioonilise perekonna loo lõpust.
Tegelikult jääb armastus püsima, ka pärast reetmist ja surma, ehkki ta seguneb valu, igatsuse, viha,  pettumuse, leppimise ja teiste tunnetega. Mulle meeldib uskuda, et armastus jääb alati kusagile alles, isegi kui inimesed ise teda enam ei näe. Isegi, kui üks inimene on lahkunud.

Ja alati, vaadates mõnd filmi, kus keegi kaotab oma armastatu, selle inimese, kellega ta lootis oma elupäevad koos veeta, püüan hirmuga seda tunnet ette kujutada. Loomulikult ebaõnnestudes, sest see on kujuteldamatu neile, ke pole tulnud midagi nii kohutavat üle elada. Heidutav on mõelda, kui järsult meie lood lõppeda võivad. Sellistel hetkedel meenutan endale, et iial ei tohiks õnne iseenesestmõistetavaks pidada, vaid tänulik olla, seda väärtustada ja hoida.

Kõige rohkem meeldis mulle "The Descendantsi" lõpustseen, kus üks raske kaotuse üle elanud perekond alustab uut lugu.
Või jätkab vana, aga teistmoodi.

Või äkki pole mingeid lugusid üldse olemas, va paberil.

Jaak Jõerüüt "Muutlik"

Jaak Jõerüüdi pihtimuslikud kirjad said mul vaid paari päevaga loetud. Kirjad, mis on kirjutatud iseendale, kuid räägivad igaühega, kes "Muutliku" kätte võtab.
Nii nagu erinevad päevad, nõnda erinevad ka teemad, mida Jõerüüt lahkab, kuid läbivalt võib tema kirjades kuulda murelikku tooni, ehk isegi pettumust. Tohutult paljud väärtused, nii materiaalsed kui ka vaimsed, on ajahämarustesse kadunud. Kohvikud, kombed, majad, inimesed.

Kuid "Muutlik" ei ole masendav raamat, sest autor oskab kurblikke toone tasakaalustada, talletades nii raamatulehekülgedel kui endas seda ilusat, mis on veel alles. Olgu need sügislehed või talvised lumeväljad. Jõerüüdil on võime NÄHA, mis tema ümber toimub. Kui palju on elus pisiasju, mille märkamiseks ja nautimiseks tuleks korraks rahulikult sisse hingata. Kallid sekundid, minutid või isegi tunnid.

Muutustel on komme meid üllatada, mitte sõna kuulata. Nii muutub aeg ka Jõerüüdi raamatus, kord edasi, siis tagasi. Mõned mõtted ning tunded ilmuvad ikka ja jälle, aga sellest pole midagi, sest vaatamata pidevale muutumisele, on meie elus siiski ka lugematult kordusi.
Jõerüüt suudab kirjutada ning mõelda väga paljust korraga, ühes päevas õnnest ja Barack Obamast nõudekappide vanade uste värvimiseni.
Seega, ühe andeka kirjaniku ning kogenud diplomaadi pihtimusromaan on kindlasti lugemist väärt.

Kirjutan siia need lõigud, mis mind eriliselt puudutasid, mõne puhul tekkis lausa tunne, et võinuksin ise need read kirja panna.

Elu leheküljed liiguvad kiirelt.
Kõige tähtsam rännutee aga läheb läbi sõnade. Läbi kirjapandud, vaikitud, mahavaikitud, leitud, unustatud sõnade. Läbi raamatusõnade, laulusõnade, armastuskirjade, hävituskirjade, unustuskirjade sõnade. Läbi sosinal öeldud sõnade, läbi katkeva häälega öeldud sõnade, läbi sõnade, mis tabavad sind nagu kuulid. Läbi tapvate sõnade. Läbi elluäratavate sõnade.

Keset ööd sain aru, et iga inimene peaks olema lõpuks valmis vastu võtma maailma valu ja vaeva. Et see on võimalik. Et kui lased kas või osa maailma valu ja vaeva enesesse, siis ei jää see sinna pidama, ei roiete alla ega kõhuõõnde, vaid voolab läbi sinu, pehmeneb, lahjeneb, kuni muutub olematuks. Inimesed on niimoodi tehtud, et nad võivad lahustada endas mis tahes võõrast valu ja vaeva. Kui aga tahavad, siis tuleb ka oskus, kuidas. 

Mõtlen kurbadest lausetest, mille kirjapanemine tekitab tunnet, mis jääb naudingu ja masohhismi vahele. Mõtlen anduvatest lausetest, need on enam kui lihalik andumine. Kirglikest lausetest, mis on üle lihaliku kire. Liha möödub. Sõna jääb.

Igatsus. Kui see saabub, siis on ta korraga nii igatsus mineviku kui ka igatsus tuleviku järele. Öeldakse, et inglid on soota olendid, nad on sugudest üle. Igatsus on nagu ingel - ta on tulevikust üle ja ta on minevikust üle, ta lihtsalt on igatsus, tulevikuta ja minevikuta, kui ta sind tabab.


Valguse ja varju maailmas oleme meie need, kes seisavad valguse ja varju vahel. See on inimese roll. Võtta vastu valgus ja heita maha oma vari.

Ja lõpetuseks viimane salm Juhan Liivi luuletusest "Uus ja vana", millega Jõerüüt "Muutlikku" alustab (suurepäraselt valitud): 

Nii igal hommikul ärkan - 
ma uuest' sündinud.
Siis uuesti ära suren,
uuest' ärkan muudetud.