Lõputa lugu

Olen juba pikalt mõelnud, et peaks mõne filmipostitusega maha saama, aga kohe kuidagi ei ole nö sulge liikuma saanud.
Võtsin isegi tänavused Oscari-kandidaadid ette, et tõeliselt häid filme vaadata ning inspiratsiooni ammutada. Aga ei, vaikus. Eelmisel nädalal nägin ära "Moneyball'i" ja "The Help'i", kuid ei midagi. Tegelikult olid mõlemad head filmid, eriti meeldis mulle "The Help", kuid minus ei hakanud neid vaadates ükski rida jooksma. Tänagi ei kirjuta ma otseselt filmiarvustust, kuid "The Descendants", millega oma õhtut sisustasin, puges mulle hinge küll.

On teatud seltskond inimesi ja filosoofe, kes usuvad, et me oleme narratiivsed olendid, kes elavad oma elu lugude kaudu. Ma ei tea, mida mina usun, ent mulle meeldib see teooria. Narratiivil on alati algus, keskosa ning lõpp. Elame oma elu, ehitame mingit lugu, ennustame selle loo käike ning unistame ilusast lõpust. Iga unistuski on tegelikult omaette lugu. Võiks ju mõelda, et maailmas on seitse miljardit lugu, rohkemgi, sest lood ristuvad ning põimuvad, sünnitades nii narratiive aina juurde. Ja lood ka purunevad, kuid nende kildudest hargnevad järgmised algused. Võib olla seegi, et oleme tegelasteks ühes suures lõputa loos.

Minu jaoks rääkiski "The Descendants" eelkõige ühe loo purunemisest. Ühe armastusloo, ühe traditsioonilise perekonna loo lõpust.
Tegelikult jääb armastus püsima, ka pärast reetmist ja surma, ehkki ta seguneb valu, igatsuse, viha,  pettumuse, leppimise ja teiste tunnetega. Mulle meeldib uskuda, et armastus jääb alati kusagile alles, isegi kui inimesed ise teda enam ei näe. Isegi, kui üks inimene on lahkunud.

Ja alati, vaadates mõnd filmi, kus keegi kaotab oma armastatu, selle inimese, kellega ta lootis oma elupäevad koos veeta, püüan hirmuga seda tunnet ette kujutada. Loomulikult ebaõnnestudes, sest see on kujuteldamatu neile, ke pole tulnud midagi nii kohutavat üle elada. Heidutav on mõelda, kui järsult meie lood lõppeda võivad. Sellistel hetkedel meenutan endale, et iial ei tohiks õnne iseenesestmõistetavaks pidada, vaid tänulik olla, seda väärtustada ja hoida.

Kõige rohkem meeldis mulle "The Descendantsi" lõpustseen, kus üks raske kaotuse üle elanud perekond alustab uut lugu.
Või jätkab vana, aga teistmoodi.

Või äkki pole mingeid lugusid üldse olemas, va paberil.