"Varjuteater"

Lõpetasin Viivi Luige "Varjuteatri", käisin tema seltsis Roomas ning mõistsin, kuidas kõik teed tema elus viisid just sinna.
Mulle meeldis, ent midagi jäi puudu. Tunnen ennast nagu tüütu naine, kes ei tea, mida tahab, sest ma ei oska täpsustada, mis jäi puudu. Ehk pole Rooma minu jaoks nii lähedane, kindlasti pole Rooma see koht, kuhu mina jõudma pean. Aga nagu ikka, kirjutan siia paar mulle olulist mõtet, seekord valisin neid välja kolm.

Ma ei teadnud siis, et elu on alati köietants, noateral käimine ja see, mis täna on, võib homme kadunud olla. Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teistega jagad, ongi õnn. Et pesu kokkupanek, leiva ja kartulite koju tassimine, tee keetmine, särkide ja taskurättide triikimine võib olla õnn. (lk 15)

Sa võid oma vanad mõtted veel aastate ja aastakümnetegi pärast üles leida, kui lähed tagasi samasse kohta, kus sa neid mõtlesid. Alles siis, kui need kohad ja paigad on maa pealt kadunud, kaovad ka nendega seotud mõtted. Sel põhjusel hävitataksegi vallutatud maades kõigepealt kõik endine ära, lammutatakse maha ja kujundatakse ümber. Kui pole enam alles mõtlemise paika, pole alles ka mõtet. (lk 51)

Aga eriti puudutas mind viimane, milles vaid kaks lauset:

Mõistsin, et kui sul on kodu ja see kodu on teise inimese südames, siis ütle talle seda. Anna teada. (lk 199)

Sest minagi olen oma koduvõtmed kellegi teise kätte usaldanud, ma tean, kus minu kodu on. See on kaugel. Aga kas pole hirmus mõelda, et kui me loome oma kodu teise inimese südamesse, siis võib juhtuda, et ühel päeval, otsides koduteed, ei leia me õiget teed ja jääme külma kätte, sest uks on lukku keeratud. Sest seda kodu, mida nii kalliks pidasime, ei ole enam. Murtud südamed, need südamed on kodutud.