Supilinnas

Mõned nädalad tagasi käisime õega Supilinna päevadel (sinna soovitas meil minna soome keele õppejõud Mika, kellesuguseid toredaid inimesi oleks siia maale rohkem vaja) ning ühel ilusal hetkel avastasime end päikesesooja pori sees seismas ja plastikkaussidest rassolnikut söömas - ja tõesti poleks osanud midagi toredamat ette kujutada.

Supilinna majad, ringi patseerivad kassid ja inimesed lihtsalt tekitavad kuidagi sooja tunde, tahaks sinna rohkem sattuda. Või vana üksiku naisena koos oma suure punase kassiga seal pensionipäevi nautida (see on minu plaan B).

Mai lõpus lähen ära ja tõenäoliselt enne augustit tagasi Eestimaale ei jõuagi. Natuke kahju on ka, jään igatsema oma inimesi ja kodumaist toitu, aga süda kutsub Soome, nii et midagi pole teha - tuleb minna.