Inglisekeelne raamat ilmus 2011. aasta oktoobris, vaid paar nädalat pärast peakangelase surma. See tähendab, et Isaacsoni teos ei lõpe Jobsi lahkumisega, nagu elulood üldiselt, ehkki viimasest peatükist võib välja lugeda omamoodi hüvastijätu, nii tema enda kui autori sõnadega.
Laenutasin endale soomekeelse tõlke, mille taseme suhtes Helsingin Sanomati Aleksi Moisio oma arvustuses (tahtsin siia lingi ka panna, aga ei suuda seda enam leida) suhteliselt kriitiliseks jääb, kuid minu keeletase ei ulatu veel sellistesse kõrgustesse, et oskaksin seda kommenteerida. Ent usun, et tõlkega oli kiirustatud, sest seegi ilmus juba 2011. aastal. Üle 600-leheküljelise telliskivi tõlkimine peaks tegelikult ikka omajagu aega nõudma.
Miks minusugune tehnoloogiakauge inimene, kellel pole ühtegi Apple'i toodet, üldse Steve Jobsi biograafia koju vedas? Mäletan, et sel ajal, kui Jobs suri, ei teadnud mina temast eriti midagi. Jah, loomulikult polnud tegu täiesti võõra nimega, kuid Apple ning selle juht olid mind suhteliselt külmaks jätnud. Ma ei kuulu ka nende sekka, kes kohe pärast Jobsi surma tema fännklubiga liitusid.
Minu huvi tekkis alles sel talvel, kui alustasin Mikkelis oma pooleaastaseid rahvusvahelisuse õpinguid. Meil oli üks kursus, mis oligi üles ehitatud Apple'i näite abil. Kui räägitakse kolmest küsimusest (miks? kuidas? mis?), millele iga ettevõte peaks oskama vastata, siis Apple eesotsas Steve Jobsiga kuulub kindlasti sinna kategooriasse, kus vastuse pearõhk langeb esimesele küsimusele. Ja ettevõtlusgurud räägivad, et just nii peakski olema.
Apple'i tooted pole ju tegelikult ainulaadsed, kuid nad on osanud müüa ideed sellest, miks nad teevad seda, mida nad teevad. Just seetõttu pole Apple väga paljude inimeste jaoks lihtsalt järjekordne tehnoloogiafirma, vaid midagi, millesse usutakse, mille üle sõpradega arutletakse ja mille uute toodete esimestena kättesaamise nimel kas või poe ukse ees ööbitakse. Need samad inimesed levitavad Apple'i ideed edasi ning vähemalt minu meelest on suuline reklaam teistest peajagu üle. Loomulikult oskab Apple ennast ka ise väga hästi promoda ning Jobsi võiks lausa turundusgeeniuseks nimetada. Ta lihtsalt t e a d i s, mis toimib.
Mõned legendaarsed näited:
Aastast 1984
"Think different" (1997) - üks minu lemmikreklaame (just see versioon, kus kõlab Jobsi enda hääl)
"Get a Mac" sari
Kes ei tahaks kuuluda nö mässajate sekka, erineda massist ja maailma muuta? Enesekindlus, lihtsus ja huumor on Apple'i reklaamide puhul võtmesõnadeks.
Minu kursusel oli ka üks eestivenelane, kes Jobsi kogu südamest imetles. Kui meilt küsiti meie eeskujude kohta, ei vajanud tema ainsana mõtlemisaega - just Steve Jobs oli teda kõige rohkem innustanud. Jah, tegu on mehega, keda on jumaldatud, kuid olgem ausad, piisavalt leidub neidki, kelles Jobsi nimi eelkõige kibedust tekitab. Need inimesed on üldjuhul temaga ka päriselus kohtunud. Seinast seina ulatuvate emotsioonide ja arvamuste esilekutsumise võime on üks neist omadusest, millele Isaacson Jobsist kirjutades keskendub.
Igatahes, kunagi hiliskevadel raamatukokku sattudes otsustasin, et 600 lehekülge soomekeelset teksti tehnoloogiast, ettevõtlusest ja Steve Jobsist ei käi mulle üle jõu. Ütleme nii, et aega läks, aga asja sai. Olid teatud peatükid, millest ma pilgu vaid kiiresti üle libistasin, sest nägin juba kaugelt, et kogu jutt räägib arvuti sisemusest. Ja no ma ei saa midagi teha, aga mind lihtsalt ei huvita need protsessorid ja muud loomad, mida sealt leida võib. Selliseid peatükke oli aga vähe ning sageli oli raske raamatut käest panna (muidugi füüsilises mõttes oli seda hoopis raske käes hoida).
Isaacsoni jaoks oli see kolmas biograafia, millele eelnesid nii Benjamin Franklin kui Albert Einstein, kuid oma mahukuselt ei jää Jobsi raamat teistele suurmeestele sugugi alla. Teos põhineb kahe aasta jooksul kogutud intervjuudele ja vestlustele sadade Jobsi lähikondlastega, kusjuures peakangelane ise julgustas inimesi ausalt rääkima ning ei soovinud käsikirja enne selle ilmumist lugeda. Jobs oli kindel, et seal on arvamusi, mis talle ei meeldi ja ta uskus, et lõpliku versiooni lugemine võiks teda vihastada, kuid ta tahtis, et see ilmuks just sellisena ning ei meenutaks tellitud kiidulaulu. Nii ka läks, sest Isaacson on Jobsi suhtes pigem kriitiline, mitte vastupidi.
Jobsi fännidele pakub Isaacsoni töö ilmselt vähe uut, kuid kindlasti hiilgab see põhjalikkusega. Ükski teine autor pole Jobsile nii lähedale lihtsalt pääsenudki. Kuidas asi lühidalt kokku võtta? Jobs oli üks neist vähestest, keda võib nimetada geeniusteks, ehkki tal polnud silmapaistvat haridust ning ta ei sündinud kuldlusikas suus. Ta oli ka äärmiselt raske iseloomuga inimene, kes nõudis sageli võimatut ning kelle teravat keelt ei suutnud ka tema kõige lähedasemad sõbrad taltsutada. Ta oli kohutavalt põikpäine ning on võimalik, et just see maksis talle lõpuks ka elu. Jobs ootas pärast vähidiagnoosi saamist peaaegu aasta, enne kui korralikku võitlust alustas. Ta uskus kaua, et suudab vaid "õige" (tegu oli äärmusliku vegaaniga) toitumise abil ennast terveks ravida.
Allikas: http://gawker.com/5849543/harvard-cancer-expert-steve-jobs-probably-doomed-himself-with-alternative-medicine
Paar eriliselt silma jäänud üksikasja:
Jobs oli lapsendatud ning see teadmine põhjustas talle palju valu, kuid sellegipoolest hülgas ta oma esimese tütre (hiljem suutsid nad oma suhteid vähemalt mingil pääral taastada), olles sel ajal täpselt sama vana, kui oli tema enda bioloogiline isa teda maha jättes - 23aastane.
Üldjuhul teatakse, et Apple'i lõid kaks Steve'i - Steve Jobs ja Steve "Woz" Wozniak -, kuid tegelikult oli olemas ka kolmas mees nimega Ron Wayne, keskealine insener, kelle oma ettevõte oli põhja läinud. Võib-olla muutis just see teda mõnevõrra ebausklikuks ning tekitas hirmu võimalike võlgade ees. Apple'i sünnihetkel jagunesid osalusprotsendid nende kolme mehe vahel vastavalt 45%, 45% ja 10%.
Vaid 11 päeva hiljem hüppas Wayne alt ja müüs enda osaluse 800 dollari eest maha. 2010. aasta lõpus oleks võinud need protsendid müüa lausa 2,6 miljardi dollariga. Wayne aga asus samal ajal kusagil Nevada väikelinnas, vajades äraelamiseks riigi abi. Mõelge vaid, kuidas üks halb otsus selle mehe elu muutis.
Isaacsoni raamatu põhjal on oodata ka ekraniseeringut, mille pearolli püütakse meelitada Leonardo Dicapriot. Tean, et 2013. aastal välja tulnud film oli paljudele pettumuseks ning mäletan, et ma ei saanud üldse aru, miks ometi Ashton Kutcher Jobsi mängib. Alles Isaacsoni raamatut lugedes nägin Jobsi noorusaja pilte ja siis oli kõik selge. Puhtalt välimuse mõttes on paremat valikut raske ette kujutada.
Jobsi eduloo saladus? Ta ei küsinud inimestelt, mida nad vajavad, vaid näitas ise teed. Täna ei oskaks paljud ilma iPadide, iPodide jms vidinateta enam kuidagi hakkama saada, ehkki vaid mõned aastad tagasi polnud neid veel väljagi mõeldud. Ja see meeletu detailsus. Jobs nõudis täiuslikkust ka seal, kus keegi peale valmistajate enda seda kunagi ei näinud. Tegu oli nii hullu perfektsionistiga, et isegi mina tunnen ennast temaga võrreldes täiesti normaalsena.
No Comments Yet, Leave Yours!