Tõime jõulud tuppa

Minu jaoks on jõuludel väga kindel lõhn ja vorm. Näiteks ei saa olla "õigeid" jõule ilma kuuselõhna ja koduste piparkookideta. Sel aastal võtame empsiga piparkookide valmistamise ette küll alles siis, kui jõulud ametlikult juba möödas on, kuid minu jaoks pole tegelikult vahet, kas tähistada jõule kaks päeva varem või kolm päeva hiljem.

Olen tähele pannud, et sageli räägitakse jõuludest kui lastele mõeldud pühast. Noh, et pole ju mõtet seda kuuske tuppa tassida, kui lapsed juba suured on. Mäletan, kuidas emmgi tahtis ühel hetkel mulle selgeks teha. et võiksime kuuse asemel vaasi pandud kuuseoksadega leppida, aga sellele ideele järgnes nii võimatu jonn, et minu tahtmine jäi ikka peale. Sest jõulupuu p e a b olema ja olgu ta siis kas kuusk või nulg, peaasi et on päris. Igihalja puu oksad on elu ja taassünni sümboliks, mistõttu tehismaterjalist kuusk lihtsalt ei sobi sama ülesannet täitma. Mitte et kunstkuusk poleks praktilisem ja keskkonnasõbralikum, aga sellest põhimõttest lähtudes jätaksin puu üldse toomata. See on minu arvamus ja mind üldse ei häiri, et väga paljud kunstkuuse kasuks otsustavad. Igaühele oma.

Mäletan, et kui veel Eestis elasin ja hilissügisel Soomes käisin, naersin selle üle, et inimesed siin juba oktoobri lõpus ja novembri alguses jõulutuled üles panevad. Põhjamaalased on jõule aga juba ammusest aegadest valguse pühadeks kutsunud ning olles siin üle kahe aasta elanud, saan väga hästi aru, miks.
Väljas on viis kihti pimedust, eriti nüüd, kui vägagi tõenäoliselt ootavad meid ees mustad jõulud. Tõin vist Oksalasse Eesti jõuluilma kaasa, sest varasemalt oli siin 18 aastat järjest jõululaupäeval lumi maas olnud. Minu esimesed jõulud Oksalas olid aga porised.
Enam ei näe ma neid varaseid tulukesi liigse jõuluvaimustuse sümptomina, vaid lihtsalt ilusate valgusallikatena. Kordan veel, et päike näitas ennast siin terve novembrikuu jooksul täpselt kahel korral, mis tähendas, et isegi keskpäeval oli hämar. Nüüd maal elades panen seda pimedust ikka hoopis teistmoodi tähele. Iga päev on raske ärgata, sest tundub, et hommik pole hommik.

Igatahes otsustasime sel nädalavahetusel jõulutunde kas või vägisi üles leida. Kuna lähme juba 25. detsembril Eestisse, tõime ka kuuse märksa varem tuppa. Tavaliselt teeme seda alles jõululaupäeva hommikul või eelneval õhtul.
Võtsime sae, istusime ATV peale ja sõitsime metsa. Sobiv puu välja valitud, hakkasime saagima. Esimest korda proovisin minagi seejuures abiks olla, aga kuna mul edenes see töö nii aeglaselt, jäi minu panus üsna tagasihoidlikuks.
Kuusk tekitas ka loomaperes suurt huvi – nii kassid kui ka koerad käisid nuusutamas, uurimas ja käpaga katsumas.

Kahjuks mul ehitud kuusest veel korraliku fotot pole, kuid natuke jõuluhõngulisi pilte õnnestus teha küll. Kusjuures Oksala talu sai jõuluehteis hoopis uue hingamise, sest enne kaunistamist tuli ju kõik ära koristada.

Kuuse ehtimine on alati rohkem minu töö ja rõõm, abikaasa on see inimene, kes paneb tuled üles, sätib kuuse paika jne. Sel aastal riputasime ühed tuled ka õue ning ukse taga ootav pimedus ei tundugi enam nii sünge.

Jäin tulemusega väga rahule ning üle pika aja tundub Oksala kuidagi eriliselt hubane ja mõnus.

Ilusat kolmandat adventi!