Hiljuti meenus mulle üks lehekülg minu elust. Ma ei mäleta, mis aastal see kõik juhtus või kui vana ma siis olin. Tõenäoliselt käisin viiendas või kuuendas klassis.
Õues oli soe ning seda kollast paneelmaja, kus ma elasin, soojendas hiliskevadine päike. Maikuu on minu sünnipäevakuu, kuid tollal oli see eeskätt märk suvevaheaja lähenemisest. Lugesin hoolega päevi, sest suvi tähendas vabadust, mitte ainult koolist, vaid ka vahetundidest, mil õpetaja klassiukse lukku keeras ning kõik lapsed koridori ootama jättis.
Emm palus mul poest mõned asjad tuua. Poeni oli meie maja juurest vaid paarsada meetrit, sest tollal tegutses veel Meerapalu kauplus. Ma pole kindlasti ainus, kes seda väikest poodi mäletab ja veidral kombel kalliks peab. Kui olin päris pisike, paiknes samas majas kohvik. Seoses selle kohvikuga meenuvad mulle alati suured punased toolid, ehkki päriselt ma neid silme ette manada ei suuda. Võib-olla olid need tegelikkuses hoopis rohelised.
Ma ei mäleta, mida kõike poest ostsin, kuid kindlasti oli mul kotis päts saia. Olin juba peaaegu koju jõudnud, kui nägin seda inimest. Inimest, kes suure osa minu nooruspõlvest põrguks muutis. Inimest, kelle pärast ma ei tahtnud kooli minna ning igaks juhuks teatud teelõike ja koridore vältisin.
Olin jahmunud, sest pidasin oma kodu ümbrust nn turvaliseks tsooniks. See oli oaas, kuhu selle inimese tekitatud hirm ei ulatunud. Ma polnud teda kunagi varem seal näinud. Püüdsin kiiresti ümber pöörata ja teises suunas edasi minna, kuid oli liiga hilja.
Ta nägi mind ja hõikas: "Paks, kuhu lähed?"
Mulle oli õpetatud, et kui keegi mind kiusama tuleb, on parem vait olla ja oma asjadega edasi tegeleda. Püüdsin seda õpetust järgida, vaiksin ja proovisin lihtsalt mööda minna. Kodu oli ju sealsamas, tema selja taga, nii lähedal.
Ta polnud üksi, vaid koos kahe sõbraga. Mõlemad olid mulle nägupidi tuttavad ning üks neist elas mulle suhteliselt lähedal. Küllap just seetõttu sattusid nad tol päeval sinna.
Hoovi peal oli veel inimesi, kellest ükski polnud mulle võõras. Mul oli nii häbi. Häbi, sest nad kõik said teada, milline minu elu tegelikult on. Justkui oleksid nad alles sel hetkel teada saanud, et ma olen ümmargune. Ma ei tahtnud, et nad näevad, kui väga ma kardan. Kartsin kohutavalt, mitte ainult seda inimest, vaid võimalust, et miski pole enam endine. Et minu saladus on kõigile teada ja sellest hoovist saab järjekordne teelõik, millest mul tuleb kaarega mööda kõndida.
Ta haaras minust kinni, rebis poekoti enda kätte ning vaatas selle sisse. Hoidsin nuttu kinni. "Sai?" küsis ta koti sisu uurides mõnitavalt. "Kas paksu tahab veel saia süüa?"
Seejärel viskas ta saia maha ja astus sellele peale. "Võta oma sai, paksu." Ülejäänud poisid naersid kõva häälega. Seisin paigal ja ei öelnud mitte midagi. Andsin endast kõik, et kuidagi nähtamatuks muutuda, aga see ei õnnestunud.
Ta tõukas mind veel korra, heitis poekoti kaugemale muru peale ja nad kõndisid minema. Ootasin, et nad nurga taha kaoks, sest muidu võinuks nad näha, kus majas ma elan. Mitte et nad üksnes minu pärast siia tagasi oleksid tulnud. Ma ei mänginud nende elus mingit rolli, olin vaid tühine meelelahutus ja kindlasti mitte ainus, kes selle "au" osaliseks sai. Ent nemad valitsesid minu päevade ja mõtete üle.
See inimene muutis mind ja minu elu erakordselt palju, aga vaevalt et tema mind isegi mäletab. Kusjuures aastaid hiljem nägin teda ühel üritusel ning ta tuli minuga sõbralikult vestlema. Ta ei saanud aru, kes ma olen.
Tegelikult on see kummaline, kuidas sellised pealtnäha kauged kogemused meid mõjutama jäävad. Pärast Tartusse kolimist kadusid liigsed kilod ja ma leidsin üsna ruttu selle maailma, kuhu ma kuulun, aga sellegipoolest eelistasin pigem teiste varju hoida. Oli ju võimalus, et äkki keegi tuleb ja ütleb, et ma olen kole. Et kõik saavad minu saladuse jälile ja see uus maailm kukub kokku. Eelistasin vaikida, sest mingi osa minust kartis ikka veel, et üks kommentaar minu välimuse pihta võiks ära nullida minu sõnad. Samas nägin kõvasti vaeva, et tõestada, et olen palju rohkemat kui minu keha. Ent ikka ja jälle tuli vastu päevi, kui ma ise selles kindel polnud.
Need küsimused, miks olen ennast nii sageli välimise kaudu määratlenud või miks olen lubanud teistel seda teha, on mind viimasel ajal mind korduvalt külastanud.
Ma pole enam ammu ülekaaluline, kuid Soomes tulid mõned kilod tagasi. Ja mul oli korraks häbi. Justkui oleksin uuesti see tüdruk, kes lasi enda üle puhtalt välimuse põhjal otsustada.
Olen enamat väärt.
Olen enamat väärt.
Olen enamat väärt.
Hakkan seda vist tasapisi uskuma.
Mission impossible: üürikorteri leidmine.
3 tundi tagasi
Tere, Kadi! Sa ilmselt ei tea, kes ma olen ja nii ongi parem. Asja juurde. Me käisime keskkoolis paralleelklassides ja ma alati imetlesin sind. Nii sinu tulemusi koolis (nii palju kui ma teadsin) kui ka välimust. Ilusad pikad juuksed ja kena väljanägemine. Igal juhul tahtsin ma välja näha nagu sina. Järgnevate aastate jooksul nägin sind vahepeal Tartus ja nägin, kuidas sa muutusid. Kuni juhtusin selle blogi otsa umbes siis, kui sa abiellusid. Olin rabatud. Nii teistsugune! Loomulikult endiselt kaunis aga hirmuäratavalt kõhn. Siis ma olin mures. Nüüd näen, et sa võitlesid pidevalt ja seda on kurb lugeda. Siiski loodan, et keskkooliaastad jäävad meelde häädena.
VastaKustutaMida ma tahan öelda? Kaugemalt vaadates olid ja oled sa väga kaunis väljast aga - mis põhiline - veel parem seest. Oled tark ja arukas! Edu sinu tegemistes. Raskused teevad meist paremad inimesed, kui oleme piisavalt targad, et neist õppida.
Sinu kommentaar võttis mind natuke sõnatuks. Aitäh!
KustutaEks see kaalulangus oli seotud eeskätt trennis käimisega, mille just Tartu aegadel enda jaoks avastasin.
Küll aga tekkis mul pulmadeks valmistudes lausa kinnisidee, et vot sel tähtsal pean olema oma elu parimas vormis. See, kui palju ma tollal liikusin ja jõusaalis käisin, tundub nüüd lausa uskumatu. Olin veendunud, et tavalisest minust ei piisa, olgugi et keegi polnud minu väljanägemise osas juba aastaid ühtegi halvustavat vihjet teinud, pigem vastupidi.
See oli see vana ebakindlus.
Muide, keskkooli kolme viimast aastat mäletan vägagi helgetes toonides :)
Ma pole kunagi varem veel Sinu blogi kommenteerinud, aga nüüd ei jäänud enam midagi üle, tuli üks lubatud kasutajatest ära teha :)
VastaKustutaMinul ja eelmisel kommentaatoril on sinuga seoses mõnevõrra sarnased kogemused. Ka mina tean sind põgusalt, ka meie käisime samal ajal koos koolis, kuid ei suhelnud vist üldse. Võib-olla oli asi selles, et me lihtsalt ei suhestunud üksteisega, võib-olla olid meil erinevad suhtlusgrupid, võib-olla olin mina sinu jaoks liiga teistsugune inimene aga võib-olla nii oligi vaja.
Mina olen õppinud sind tundma siiski selle blogi kaudu, kuigi põgusalt ja siiski vaid nii palju, kui sa ise ennast avalikustanud oled, sest Tartus me tõesti väga ei suhelnud.
Minu arvamus sinust ühtib sellega, mida ütles eelmine kommentaator - sa tundusid tollal(ja tundud ka nüüd) väga ilus inimene (nii seest kui väljast), tark, laia silmaringiga, sõbralik, lojaalne - kõik hea ja korraliku inimese omadused :) Mul oli kahju teada saada, et su elus on olnud halbu perioode halbade inimeste keskel, aga samas oli hea teada saada, et sa siiski leidsid need omad inimesed, kes nägid sind sellisena nagu sa päriselt oled!
Mul on siiralt kahju, et me omal ajal suhtlema ei sattunud, sest see kuidas sa kirjutad ning oma huve ning arvamusi kajastad, ühtib üsna palju sellega, kuidas mina asju näen.
Kavatsen ka edaspidi su kirjutistel silma peal hoida, need on kohati kulda väärt!
(proovisin mitu korda kommentaari jätta, aga ebaõnnestus - vabandan ette, kui juhtub, et tuleb nüüd korraga kolm või enam)
Kui aus olla, siis ma lihtsalt ei oska sind nende sõnade eest adekvaatselt tänada. Selline tagasiside on mulle täiesti ootamatu ja kutsub välja minu sisemise pingviini. Igatahes aitäh!
KustutaKusjuures ma ei ütleks, et olin halbade inimeste keskel. Mind ümbritsesid mõned väga head sõbrad, kellest enamik on tänase päevani minu ellu jäänud. Ja tegelikult olen oma südames ka sellele konkreetsele inimesele andeks andnud, sest usun, et praegu, täiskasvanu pilgu läbi võiks ta tehtut kahetseda. Noored võivad olla ääretult õelad ja ka mina olen inimestele korduvalt haiget teinud. Eelkõige loeb, kas me kasvame sellest välja. Teatud vanuses on raske mõista, kui suur jõud on sõnadel. Solvangut, mille üks vihapurske käigus välja pahvatab ja koheselt ka unustab, võib teine elu lõpuni endaga kaasas kanda.
Seda konkreetset lugu jagasin aga eelkõige seetõttu, et kirjutada lahti oma igavese ebakindluse juured. See on nagu teraapia.
Kadi, sa oled ilus nii seest kui väljast. Nii olen mina sind alati tundnud ja nii see ka jääb, sest ju sisemine ilu teebki väljast ka ilusaks :)
VastaKustutaMa arvan, et enamik on vähem või rohkem koolikiusamisega kokku puutunud, olgu see siis vaimsel või füüsilisel tasandil. Seda lihtsalt sellepärast, nagu sa ise ees pool väga hästi ütlesid, et mingis vanuses noored ei mõista, kuidas sõnad ja teod võivad jätta jälgi terveks eluks. Ja teinekord piisabki ühest sõnast. Kahjuks on ka neid, kes ongi väga pahatahtlikud. Kuid tihti on raskused need, mis viivad edasi ja panevad ennast ületama... Tervitused Tartust :)
Tervitused teilegi siit järvede keskelt!
KustutaMa tegelikult üldse ei tahtnud selle postitusega komplimente norida, aga muidugi valetaksin, kui ütleksin, et nende armsate kommentaaride lugemine minu tuju ei tõstnud :)
Tänapäeval teeb koolikiusamise eriti hirmsaks tõsiasi, et sageli ei püsi see enam kooliseinte vahel, vaid tuleb sotsiaalmeedia kaudu kõikjale kaasa.